Mida ma lugeda ei taha, on artiklid, kus üks kirjutab teisest inetult.
V?ib-olla ta ise polegi kirjutanud, aga on leitud palganeeger, kes selle töö ära teeb. Andekas karikaturist Romulus Tiitus (1906-1982) jutustab oma mälestustes, kuidas iseloomustas sääraseid mustatöölisi tema kolleeg, följetonist ja lastekirjanik Richard Janno (1900-1942). Et näe ? pärast järjekordset soperdist jälle tirts nodi sukasäärde juures!
S?nadega tuleb olla täpne. Eesti Vabariigis pole mingit ?Esimest leedit?, sest pole ka mingit ?Esimest härrat?. Kui esimese leedi roll saab Kadriorus otsa seepärast, et sinna asub töökohale uus president, kas see esimene leedi on siis lossist lahkudes ?teine leedi?? Vaevalt oskab keegi öelda, kui palju meil siis neid leedisid kokku tuleb ja mida peab tundma ?viimane leedi?. Meil on Eesti Vabariigi president ja tema abikaasa ? ning sellest peaks piisama.
Samuti ei ole meil mingit ?Esimest perekonda?. Sirje Oleski ja minu kodus Tähtveres elab ainult üks perekond, meie ise. Me m?lemad oleme pärit kodudest, kus ühise köögi peal elas aastaid, isegi aastakümneid, mitu peret. Seal oleks v?inud esimeseks perekonnaks nimetada seda peret, kelle nimele oli korter v?i koguni maja tervenisti kirjutatud. Seda ei tehtud. Ja nii pole ka meie oma kodus kellegi esimene perekond, me lihtsalt elame siin.
Kui eestlastel oleks esimene perekond, siis peaks olema ka ?Esimene loss?. Igaüks, kes on käinud Kardiorus, teab ilma minutagi, et seal asub t?esti üks loss, kuid selles elab kunst, mitte president. President ja vabariigi presidendi kantselei töötavad majas lossist sadakond meetrit Lasnamäe poole. Kui nimetada ka toda maja lossiks, siis tehakse ilmset ülekohut Tartu Ülikooli peahoonele, mida pole kunagi lossiks nimetatud. Ameeriklastel on Valge maja, inglastel Buckinghami palee ja Downing Street 10. Soovitan v?tta eeskuju just inglise kuninganna alamailt ja rääkida edaspidi Weizenbergi 39-st. K?igile arusaadav ja ühem?tteline, pealegi ka Weizenbergile auks ja kuulsuseks.
See, mis juhtus Weizenbergi 39 läinud aasta l?pul, on mitme otsaga asi, kuid kired ei aita kunagi midagi lahendada. Mitut lahendust on vaja? Üksikasjades need lahendused avalikud asjad olla ei tohi, kuid p?him?tted peavad olema selgeks tehtavad igaühele. Eesti Vabariigi presidendi juurde ja tema koju tullakse julgeolekuteenistuse teadmisel. Ega selleks ei pea kasutama miiniotsijat! Piisab täiesti sellest, kui on teada, kes sa selline oled ja kuidas on kokku lepitud. Kui mina olen käinud Weizenbergi 39 k?rvaluksest, siis s?ltumatult sellest, kas politsei korrapidaja mind tunneb v?i mitte, ütlen ma k?igepealt oma nime ja siis, kelle juurde ma peaksin minema. Kui olen sinnasamma läinud peauksest, siis on vastas keegi, kes tunneb protokolli.
Nende päris algeliste reeglite täitmisel tehakse aga üks viga üle terve Eesti. Me v?tame väga tihti vastu telefonik?nesid, milles helistaja ei ütle esmalt seda, kes ta on. Küsib olulist asja, ent tahab ise jääda tundmatuks. Mis ?igusega? Internet on niisuguseid laiutajaid täis. Mida nad häbenevad? Ainuke seletus on, et iseennast. Minu arvates ei ole patt küsida teise inimese nime, veel vähem on patuks öelda seda ise esimesena.
Julgeolekuteenistus ei piira inimese vabadusi. Ta kaitseb neid. Aastate eest oli mul järjekordselt asja Eesti Vabariigi Kaitsepolitseiametisse. Korrapidaja, kes mind tundis, küsis sellegipoolest vormikohaselt, kas mul relva on. Vastasin, et minu relv on Jüri /Pihl/ ja Jüri alluv oli sedav?rd tark, et ei hakanud pärima, mis relv see sihuke on. Tema täitis oma kohust, mina ei pannud seda talle pahaks. Avarii oleks tekkinud siis, kui ta poleks oma kohust täitnud ja ma oleksin pidanud Jüri käest küsima, mis Sul siin toimub. Nagu avarii oleks tekkinud ka siis, kui ma oleksin vastanud mehele, kes teeb oma vastutusrikast tööd, nipsakalt, et mis see teie asi on.
Olukord on maailmas pärast septembrit 2001 Ameerikas muutunud ja muutub veelgi. Seda ka argielu tasemel. Julgeolek ei ole tarbimiseks, julgeolekut luuakse. Ma ei arva, et on kerge öelda kellelegi teisele seda, kes on keegi kolmas. Niisugune ütlemine sisaldab riski ja sa v?id eksida. Olen ise korduvalt eksinud.
Kuid ma ei arva, et mina olen oma kodus iga kell tähtsam kui näiteks too korstnapühkija, kes parajasti teeb l??rid puhtaks. Jagame vastutuse ära ja oleme m?lemad rahul.
PEETER OLESK
