Raplamaalt pärit ja Tartu kaudu Põltsamaale jõudnud Merike Kask õppis Tartu Ülikoolis arstiks. Poja haigus sundis peret Tartust ära kolima, leiti talu Põltsamaa lähedal. «Mõtlesin, et minust saab koduperenaine, kes küpsetab, keedab ja kasvatab maasikaid. Niisugused õdusa äraelamise plaanid olid mul 1997. aastal siia tulles,» rääkis Merike Kask.
Et noor aktiivne pere niisama aega ei raisanud, hakati tegutsema. Kui korraldati mõned spordivõistlused, kirjutas Merike paar sõnumit Vali Uudistele, mis abikaasa nime all käiku läksid.
Tolleaegne Vali Uudiste peatoimetaja Rein Viru helistas Mati Kasele ja kutsus ajalehe juurde tööle. Tõde sai kähku jalule seatud ja tööpakkumise uudiste õige autor.
Ei teadnud, kas linnapea on naine või mees
Esimesed kuud olid väga huvitavad. «Pidin kirjutama asjadest, millest mul aimugi polnud. Ma ei teadnud, kas tolleaegne Põltsamaa linnapea Margi Ein oli naine või mees,» tunnistas Kask. Toimetuses töötas siis ka Sirje Veldi, kes viis uustulnuka kohalike oludega kurssi ? aitas fotokartoteegi abil ja ka näost näkku inimestega tuttavaks saada.
«Sisseelamine läks valutult, mul oli hea toimetada võõras keskkonnas, mind ei sidunud siin ükski sugulus- ega sõprusside. Ajakirjanikule tuleb nii väikeses kohas nagu Põltsamaa taoline olukord alati kasuks. «Võisin kirjutada asjadest nii, nagu ma neid nägin ja nagu nad faktidena paistsid. Tahes-tahtmata hakkab segama, kui keegi on kellegi klassi- või koolivend, lähisugulane või perekonnasõber, minul seda õnneks polnud,» võtab Vali Uudiste peatoimetaja esimesed töökuud kokku.
Et peatoimetaja andis algul ka teemade osas üsna vabad käed, sai küllalt palju tegelda just nende teemadega, mis Merikesele huvi pakkusid.
Merike ja Mati Kase peres kasvab kaks tütart ja üks poeg. 17-aastane Liis, 13-aastane Kati ja 12-aastane Arvo õpivad kõik Jõgeva Gümnaasiumis.
Et Kalanast käib koolibuss ainult Jõgevale, läksid lapsed Jõgevale kooli. Põltsamaale tuleb vaid kord päevas lõuna ajal buss, seega oleks neil võimatu kooli saada.
Koolibussile jõudmiseks peavad lapsed kaks kilomeetrit jala kõndima, rasked koolikotid seljas. Kui vähegi võimalik, viivad vanemad nad bussipeatusse. Tagasi koju jõuavad lapsed bussiga kella viieks. Sellel ajal pole neil tavaliselt kedagi vastas, nii et ka tuisu, vihma ja külmaga tuleb see maa siis jalgsi ära käia.
Muidugi saaks ema hommikul lapsed peale võtta ja kooli tuua, kuid tagasisaamisega läheks keeruliseks. Keset päeva ei saaks ema lapsi koju viia. Pikad tööpäevad koos emaga toimetuses veeta oleksid jälle lastele piin.
Merike Kask ütles, et kuna kodus ootab lapsi vanaema, on neil koju jõudes tuba soe ja toit laual. «Minu ema kolis pärast isa surma meie juurde. Temata ei kujutaks ma oma töölkäimist ja elu ettegi.»
Pere toeta ajakirjanikutööd teha ei saa
«Kas oled üksik või toetab pere ? teisiti poleks mõeldav,» nentis Merike Kask. Tema kogemus kinnitab taas kunagi ammu Edasi peatoimetaja asetäitja ametit pidanud ja ajakirjanduskateedris õppejõuametis olnud Sulev Uusi konstateeringut, et ajakirjanikel tuleb valida pere või töö vahel ja enamasti valitakse töö. Seetõttu jääb ajakirjanik sageli üksikuks.
Merike Kase abikaasa Mati on füüsilisest isikust ettevõtja ja pakub ettevõtjatele kullerteenust, sõites seega väga palju ringi. «Nii et hommikul vara läheme kõik igaüks oma teed ja õhtul saame jälle kodus kokku.»
Rahaliselt oleks Kaskede perel kindlasti odavam Põltsamaa linnas elada kui maal talumajas. «On asju, mida rahas mõõta ei saa. Kui pingelise tööpäeva lõpus lähed õhtul koju ja seal on vaikne ning keegi ei sega, siis seal saad maha rahuneda. Maaelu kasuks langes valik sellepärast, et lapsed saaksid olla rahulikus kohas. Porised teed, tuisud ja ka lahtiajamata teed on n-ö medali teine pool.»
Mõned korrad on tõesti olnud nii, et hommikul pool kaheksa tööle tulema hakanud pereema jõudis kohale kell pool üksteist. Lumehangedest väljakaevamiseks kulus tükk aega. Tagasiminekuga juhtus kunagi nii, et kui poleks lähedal elanud tuttavat mobiiltelefoni omanikku, oleks Merike Kask ööbinud Kalana ja Pauastvere vahel lumehanges. Viimasel ajal pole eriti ekstreemseid olukordi olnud, ainult kiilasjää on naisautojuhi õudusunenägu. «Meie maja asub mäe otsas ja kui hommikul ärgates paistab läikiv jäämägi, mille otsast peab alla liuglema, siis see ei ole just hea tunne. Lisaks on veel üks kaval kurv, nii et kui see saab võetud, siis olen sama hästi kui tööl,» tõdes Merike Kask.
Ta rääkis, et ametikoht annab ka teatud eeliseid. Nüüd juba teatakse, kus elab kuri ajakirjanik, kes siis, kui koolibuss on libeda tõttu kraavis, haarab telefoni ja teeb teede hooldajatele korraliku peapesu.
Maal elamise kõige suurem probleem on Kaskede jaoks laste huviharidus. Neil on võimatu käia trennis, kunsti- või muusikakoolis. «Koolibuss tuleb 15.20 ja kui nad sellest maha jäävad, sõidavad Aiduni, sealt aga on koju 8 kilomeetrit. Kolm korda nädalas seda maad jalgsi käia on küll võimalik, kuid keeruline. Eriti väikestel lastel pimedas tuisu ja vihmaga.”
Koduks kunagine eesrindlik talu
Merike Kasele ja tema abikaasale kuuluvas Ülesoomäe talus on tohutu suur tuuleratas. Selle järgi on tal sõpradele väga hea juhatada, kõik leiavad hõlpsasti maja üles.
Tuuleratas on töötanud pikki aastaid. Tugev konstruktsioon on kaevatud kuue meetri sügavusele maa sisse. Ratas on ehitatud kolmekümnendatel aastatel. Tegemist on Ameerika päritolu tehases valmistatud tuulerattaga, sarnaseid on Eestis olnud veel, kuid siiani on säilinud vaid kaks, üks Tallinnas Nõmmel ja teine Põltsamaa lähedal.
Nõukogude ajal, kui seda maja kasutasid elamuna mitmed erinevad inimesed ja perekonnad, on rootoriosa kas ära müüdud, varastatud või lihtsalt kaduma läinud. Ratas on konserveeritud, kui Kaskedel õnnestuks kusagilt osta generaator, saaks tuulerattaga elektrit toota. Mikrolaineahjude ja televiisori või arvuti jaoks on tuuleelekter küll pisut ebastabiilne, kuid kui panna majja veeküte, suudaks see tuuleratas küll vajaliku elektrivoolu toota, et veepumbad töötaksid.
Tuuleratast on tahetud mitu korda ära osta ja pakutud ka üsna arvestatavaid summasid. «Seda talu tuntakse just tuleratta järgi ja kui me selle identiteedi raha vastu vahetaksime, kaotaksime väga suure osa koha omapärast,» selgitas Merike Kask.
Üks Tallinna Tehnikaülikooli energeetikaõppejõud, kes tuulegeneraatoreid on uurinud, on Kaskedega rääkinud ja soovitanud ratas alles hoida ning võimalusel ka tööle panna.
Tuulegeneraatori pani püsti kunagine talu omanik, kes oli oma aja kohta väga eesrindlik inimene. See on näha ka kogu majast, ruumide jaotusest. Elektri sai see majapidamine küll juba enne leninlikku «kogu ma elektrifitseerimist».
Samuti on selles majas kolmekümnendatel aastatel elanud ka üks ajakirjanik. Viited Tallinnas töötanud ajakirjaniku kodule leidis Merike Kask Pajusi valla kroonikatest. «Huvitav, kas see järjepidevus on juhuslik või on sellel mingi sügavam tagamõte ka?» küsib ta.
Kirjandusklassist arstiks
Tallinnas sündinud ja kolmandast eluaastast oma lapsepõlve Raplamaal Kivi-Vigalas veetnud tüdruk läks keskkooli Tallinna, praegusse Tallinna Ühisgümnaasiumi, mis tol ajal kandis nime Tallinna 20. Keskkool. 1985. aastal lõpetas ta seal kirjanduse eriklassi ja läks arstiks õppima.
«Juba minu põhikooli aegne emakeele ja kirjanduse õpetaja soovitas mul edasi õppida ajakirjandust või eesti filoloogiat. Teadsin juba lapsest peale ja ka kõik mu tuttavad teadsid, et minust saab arst,» rõhutas Merike Kask.
Nii läkski ta Tartusse ja astus ülikooli arstiteaduskonda. Paraku on arstidiplom seni saamata jäänud, sest pere nõudis oma aja. «Sündisid lapsed, ühel hetkel pidin otsustama, kas olen kolme lapse ema või arst. Otsustasin laste kasuks. Et mees oli kaugsõidu autojuht, pidin pere eest hoolitsema mina. Nõukogude ajal oli see lihtsam, pere toitmisele ei pidanud iga päev mõtlema.»
Kui lapsed suuremaks kasvasid, pidas Merike Kask mõnda aega ilusalongi. Siis tuli poja haiguse tõttu maale kolida. Vali Uudised on seega talle üks püsivamaid töökohti, varasema kohta võiks tööraamatusse kirjutada: emme.
Oma hobideks nimetas Merike lapitekkide tegemist ja küpsetamist. Ta püüab kodus võimalikult palju aega lastele pühendada.
Seitsme aasta jooksul on Vali Uudiste toimetus püsinud peaaegu sama koosseisuga, lahkunud on Sirje Veldi, temast on saanud Elva Postipoisi peatoimetaja, juurde on tulnud reklaamitoimetaja.
Kui firmal läheb hästi, vali meesjuht, kui kehvasti, siis naine
Merike Kask tunnistab, et tark inimene õpib teiste vigadest, rumal omadest. Peatoimetaja amet pole harilikult naiste jaoks, enamikku maakonnalehti juhivad enamasti mehed. «Mul pole kunagi tekkinud probleeme sellega, et olen naisterahvas. Olen suhelnud ka teiste peatoimetajatega, näiteks Viljandimaa lehte Sakala juhib aastaid väga habras väike naine Eve Rohtla. Naispeatoimetaja pole mingi imeloom. Üks tuttav ütles kunagi hea lause ? kui firmal läheb hästi, siis vali juhiks mees, aga kui firmal tekivad probleemid, siis pane etteotsa naine.
Ma ei oska seletada, kas naistele on looduse poolt antud see, et ta ei jäta enne, kui on kuhugi jõudnud. Naine tajub talle pandud vastutust ilmselt teisiti kui mees, sest kui ta peab millegi eest vastutama, siis ta ka vastutab, juhtugu temaga mis tahes.»
Aga kui Vali Uudiste toimetusse tuleb mõni võõras inimene, siis pöördub ta enamasti alati instinktiivselt ainsa meesajakirjaniku Toomas Reinpõllu poole. Tõde saab siis jalule seatud. «Ma ei lase ennast absoluutselt sellest häirida,» vastab peatoimetaja. Ta ei tunne end kuidagi puudutatuna, sest tema teeb oma tööd ja kas keegi teab seda või mitte, ei muuda asja. Samuti ei pea tal olema toimetuse kõige uuemat autot, väikseimat mobiiltelefoni jne.
Omavahelised suhted Vali Uudiste toimetuses on aastatega kujunenud lausa sõpruskonna suheteks. «Võib olla see osutub kunagi ka puuduseks, et peatoimetaja alluvatega sõbrustab. Kui pole ajakirjanikke, siis pole ka lehte. Üksi ei ole selles mängus tegija.»
Et Vali Uudised ilmub kaks korda nädalas, siis kipuvad uudised vahel ka vananema. Alati on tähtis valik, et lehte saaks ikka oluline, mis just sel päeval peab lehte saama.
Valil on oma trükikoda, alati ei pea leht kindlaks kellaajaks trükikojas olema. Trükiaega saab nihutada, kuid kui midagi on kokku lepitud, siis nii see ka jääb. «Mul hakkab süda valutama, kui leht hilineb. Trükikoja töötajad on ka pereinimesed, neid oodatakse koju. Me ei tohi nende aega kuritarvitada,» resümeeris Merike Kask.
Kaks lehte täiendavad teineteist
Kui kaua väike ja vaene Jõgevamaa kahte lehte välja suudab kanda, ei oska Kask prognoosida. «Kõik oleneb rahast ehk sellest, kuidas ettevõtlus areneb. Kui ettevõtlus areneb stabiilselt nii Põltsamaal kui ka Jõgeval, siis võib kahte ajalehte veel hea hulga aastaid teha. Inimesed vajavad kohalikku infot,» tunnistas ta.
Kohalikud uudised pääsevad üleriigilistesse päevalehtedesse vaid siis, kui mõni linnapea purjuspäi puusse sõidab või mõni koer lapse lõhki tõmbab. Kaubaks võivad minna ka veel kummalised loodusnähtused nagu tammi jäätumine ja üleujutused Põltsamaa jõel või ka jäämäed Peipsi ääres.
«Nii kaua, kui on lugejaid, võib lehte teha. Inimestel peaks lehe tellimiseks või ostmiseks natuke leivaraha kõrvalt seda krabisevat üle jääma,» kinnitas Vali Uudiste peatoimetaja.
Selge on seegi, et üht maakonnalehte loeb päris mitu inimest, sageli lausa mitu peret. Kurb, aga kõikidel soovijatel pole raha isegi kohaliku lehe tellimiseks. Siis aitab naaber või ka raamatukogu. Juba ammu loeti Eestis üht ajalehte külakaupa.
Vali Uudiste peatoimetaja peab oluliseks, et Vooremaaga on seni suudetud normaalselt kõrvuti eksisteerida. «Me pole kunagi võtnud oma eesmärgiks jõulist rünnakut teisele poole Vägarit. Me anname aru, et nelja inimesega kaks korda kaheksaküljelist lehte välja anda ja siis veel sõjaplaane pidada oleks küll väga utoopiline,» kinnitas ta.
Vali Uudiste peatoimetaja annab endale samuti aru, et Vooremaa on maakonnaleht ja seetõttu näeb punaseid autosid ka Põltsamaa kandis üsna tihti. Põltsamaa on Jõgevamaa osa.
«Inimestele peab jääma valikuvõimalus, kumb leht suudab kohaliku uudise kiiremini, huvitavamalt, paremini lugejateni viia.»
Merike Kask rääkis veel ühest huvitavast fenomenist ? põltsamaalased ei taha tunnistada, et nad loevad Vooremaad, ja vastupidi. Kuigi jutust tuleb välja, et tegelikult teavad kõik väga hästi, mida üks või teine leht mõnest asjast on kirjutanud ja mäletatakse isegi, missugune pilt kusagil oli. «Küllap need inimesed siiski valetavad endale, kui raiuvad, et lehes kirjutatu neid ei huvita. Huvitab ikka.»
Põltsamaa ja Jõgeva vaheline rivaalitsemine jääb
Jõgeva ja Põltsamaa vahelisest rivaalitsemisest kuulis Kask kohe, kui oli Jõgevamaale kolinud. Nimelt käisid nad perega suvel Kassinurmes rahvatantsuüritusel, kus polnud ühtegi Põltsamaa tantsijat. Kohal oli vaid Lustivere rahvatantsurühm ja sealsetelt tantsijatelt sai ta teada, et tegemist on nn Jõgeva üritusega. Väljast tulnud inimesele oli taoline suhtumine üllatav.
«Mida kauem ma siin elasin, seda põhjalikumalt mulle selgeks tehti, et Põltsamaa on Põltsamaa ja Jõgeva on Jõgeva. Seda lehte ei saaks siin kümme aastat välja anda, kui me taoksime endale vastu rinda ja rõhutaksime, et vastuseisu pole. On küll. Ma ei tea, mis aegadest see on tulnud, võib olla juba Liivimaa Kuningriigi aegadest või ehk siis sellest ajast, kui oli Põltsamaa rajoon. Minu jaoks pole see oluline,» kinnitas Kask.
Kord küsis ta inimestelt, kas nood on jõgevamaalased. Kaheteistkümnest üksteist vastas, et nad on põltsamaalased. Aastatega läheb see ka nende külge, kes siin elavad.
Ometi ei leia Merike Kask selles vastuseisus midagi halba. «Kui põltsamaalased näevad, milliste sammudega on Jõgeva kaubandus edasi arenenud, meil on aga olukord enam kui nutune, siis peab põltsamaalane kõvasti pingutama. Miks Jõgeval on ja meil ei ole?»
Põltsamaalane on ettevõtlikum kui jõgevlane. Ettevõtlus areneb ja töökohti tuleb juurde, küllap on selles oma osa ka Tallinna-Tartu maantee lähedusel. Kummaline on veel seegi, et Jõgevamaa juhid sõidavad hommikuti Põltsamaalt Jõgevale tööle, maavalitsuse töötajatest on enamik Põltsamaalt eesotsas praeguse maavanema Margus Oroga. Kuid on ka neid, kes sõidavad Jõgevalt Põltsamaale. Vägari vahelt müüri või piiri paraku ei jookse, et sellest üle ei tahaks minna. Jõgevalt saab põltsamaalane niiti ja nööpigi osta, mida kohapeal kahjuks pole.
«Konkurents on alati elu edasi viinud, kui see pole räige turult väljasöömine. Kui inimesed tahavad arvata, et nad on mingil määral kellestki paremad, siis jäägu neile see õigus. Kuid parem olemine tuleb millegagi ära teenida, ainult endale vastu rinda tagumine ei aita,» kinnitas Vali Uudiste peatoimetaja.
Keskus on seal, kuhu buss viib
Jõgeva maakond on kunstlikult tekitatud. Vali Uudiste lugejate-tellijate geograafilist paiknemist analüüsides on peatoimetaja jõudnud arusaamisele, et kehtib omaaegne Põltsamaa kihelkonna piir. Vali Uudiste levipiirkonna kaart ja omaaegne Põltsamaa kihelkonna kaart kattuvad pea täielikult. Sellepärast võiks lehe päisesse rahuliku südamega kirjutada ka «Põltsamaa kihelkonna ajaleht».
Tõmbekeskused on ajalooliselt välja kujunenud ja kas me teeme praegu kaheksat või nelja regiooni, moodustame oblasteid või maakondi, on inimeste elus kõrvaline nähtus. Oluline on lihtsalt teada, kuhu peab passi järele või arsti juurde sõitma.
Paraku on nii, et osade inimeste jaoks on keskus seal, kuhu ta bussiga pääseb. Kalana kandis on bussiühendus Põltsamaaga kehv, seega ei saa Põltsamaa selle piirkonna inimeste jaoks keskuseks olla. Kui Jõgeva poole käivad bussid suunataks Põltsamaale, siis olukord muutuks. Ja inimesed hakkaksid Jõgeva asemel Põltsamaal juuksuris ja poes käima.
HELVE LAASIK
26.04.2004
blog comments powered by Disqus
