Võidupühal, 23. juunil sõitsid motoklubi Must Leegion liikmed ja kapten Kalle Vilms Vabadussõja kangelase Aleksander Tõnissoni auks. Juhuslikult taasleitud kangelane viis aga Vilmsi hoopis suuremate leidudeni.
See, et tsiklimehed igal aastal Eestile võidupühal vägeva kingi teevad, on tavaline. Näiteks kaks aastat tagasi tehti Jõgevamaal ring peale Eesti iseseisvusega seonduvatele mälestusmärkidele. Selle eest, et mälestusmärgid korda teha ning vabaduse eest võidelnuid väärikalt meeles pidada, on Vilms alati seisnud.
Kõik algas juhuslikust teeviidast
Tänavu, ajal, mil koroonakriis ähvardas sõidu üldse ära jätta, tuldi siiski juhuste kokkulangevusel hoopis teisele ideele.
„Koroona pärast me midagi suurt planeerida ei julgenud. Täiesti juhuslikult, paar nädalat enne võidupüha, käisin ühe sepa juures Sadukülas ja avastasin tee äärest viida, mis suunas Aleksander Tõnissoni sünnikoha juurde,“ meenutas Vilms. Seejärel hakkas MC Must Leegion kapten asja lähemalt uurima.
Aleksander Tõnisson sündis Pööra külas, toona Tartumaale kuuluvas piirkonnas, tänases Jõgeva vallas. Ühtlasi õppis Tõnisson Eesti Aleksandrikoolis Põltsamaal. Mõeldud, tehtud. Selleks, et väärikale sõjamehele austust avaldada, idee kokku pandigi.
„Panin sotsiaalmeediasse postituse üles, sõitsime viie-kuuekesi Jõgevalt tema sünnitallu Sadukülas, kus on ka talle pühendatud mälestuskivi. Sealt suundusime Tartusse,“ sõnas Vilms.
Aleksander Tõnisson oli aastatel 1934–1939 ka Tartu linnapea ning 1939–1940 Tallinna ülemlinnapea. Täna seisab mälestustahvel endise linnapea auks näiteks Tartus Magasini tänaval, kuhu motomehed ka 23. juunil austust avaldama sõitsid.
Tartust suundusid motomehed aga Ida-Virumaale, kus sealsed tsiklimehed nad Iisaku Vabadussõja mälestussamba juures vastu võtsid.
„Nemad eskortisid meid, oma külalisi, mööda maakonda ja koos osalesime Jõhvi keskväljakul Vabadussõja mälestusmärgi juures suurel tseremoonial. Seda kõike organiseeris Alutaguse kaitseliit, kes organiseerib ka 17. aprillil toimuvat (Aleksander Tõnissoni sünniaastapäeval – toim) kindralijooksu. Meie nimetasime selle järgi oma sõidu kindralisõiduks,“ selgitas Vilms.
Kangelane võttis suured võidud
Mälestussündmus toimus ka Jõhvi keskväljaku haljasalal, kus on Aleksander Tõnissoni täissuuruses monument. See viis aga motomehed taas millegi suuremani. Nimelt ülendas Ajutine Valitsus Tõnissoni pärast Saksa vägede lahkumist 1918. aastal esimese diviisi ülemjuhatajaks.
Tegelikult aga ei olnud seda sõjaväge veel olemaski ja kindral Tõnissonil tuli ainult siit-sealt kokku astunud vabatahtlike salkadega, kellel veel pealegi sõjariistad osaliselt puudusid, sissetungivatele enamlaste jõukudele vastu astuda.
Kui pärast kindral Johan Laidoneri Tallinna jõudmist detsembris 1918 vägede ülemjuhatus tema kätte usaldati, juhtis kindralmajor Aleksander Tõnisson Vabadussõjas 1. diviisi ülemana sõjategevust Viru rindel, kus oma kõige suuremad võidud võitis – Rakvere ja iseäranis Narva said tagasi võetud lühikese aja jooksul. 1919. aasta detsembris määrati Tõnisson Viru rinde ülemaks.
„Räägiti, et kogu rahvas oli teda tänanud ja nimetanud meie kindraliks. See oli väga huvitav reis, sest tema eluloo uurimise kaudu jõudsin selleni, et Vabadussõjas oli väga oluline ühistöö. Ka Tõnisson organiseeris varustust ja meditsiinilist tuge,“ sõnas Vilms.
Juhtida tähelepanu ühistööle
Ühistöö näol oli tegemist vabatahtlikest koosneva organisatsiooniga, mis tegeles peaasjalikult Vabadussõja ajal meditsiiniliste, logistiliste ja heategevuslike ülesannetega algselt sõjas oleva Eesti rahvaväe ja hiljem ka Eesti ühiskonna laiemaks toetamiseks.
„Ühistööd kutsuti teiseks rindeks. Oleme tähelepanu pööranud sõjameestele, aga mulle läks südamesse tõsiasi, et sõjamehed poleks ju sõjas vastu pidanud, kui poleks kogutud süüa või riideid. Vabatahtlikud jagasid kahest leivapätsist ühe ära ja inimesed kogusid sokke, kindaid ja varustust täiesti vabatahtlikult. Tegelikult võitis sõja kogu rahvas, mitte vaid sõjamehed,“ mõtiskles Vilms, et tagala on sama oluline kui eesliinil võitlejad.
Ja just ühistöö ongi see, millele motomehed järgmisel aastal tahaks tähelepanu pöörata. „Järgmisel aastal võiks sellega seonduva sõidu teha ja rahva tähelepanu tõmmata tõsiasjale, et võidu taga oligi kogu rahvas. Ehk leiame üles kohad, mis ühistööga seonduvad või tulevad välja mõned nimed. Oli ju ühistöö Vabadussõja võidu võti,“ sõnas Vilms.
KERTTU-KADI VANAMB
