Saabuv suvi toob kõikvõimalike kokkutulekute kõrval kindlasti kaasa ka külade ja suguvõsade kokkusaamisi ja kodukandipäevi. Järjest enam on taasiseseisvas Eestis hakanud inimesed huvi tundma oma juurte vastu. Uuritakse suguvõsade ja paikkondade ajalugu, et teada saada, kust me tuleme. Siis on parem aru saada ka sellest, kuhu me teel oleme. Ilmselt nii, võimalikult iseendaks jäädes, võime end väikse rahvakilluna Euroopa Liidu suures rahvuste ja rahvaste peres tugevamini tunda.
Täna peetakse üheksandat korda järjest Maarja-Magdaleena kodukandipäeva. Iga kord erinevas ümbruskonna külas kunagise kihelkonna piirides. Piirkonna rahvas tuleb kokku ühte külla, et koos veeta üks kena päev. Ühtlasi on need päevad kujunenud ka selles paigas kunagi elanud inimeste kokkusaamiseks, olgu elu inimesi siis erinevatel põhjustel ja erinevatel aegadel kodukandist ära viinud kui kaugele tahes. Neil kokkutulekutel vaadatakse koos tagasi ajalukku ning tuntakse ühtekuuluvust tänases päevas. Need on meeldejäävad emotsionaalsed hetked, mis aitavad kindlamini tunda ennast eestlastena eestlaste maal.
Kokku tullakse perede kaupa vanavanematest lastelasteni. Vahest suudetakse sellisel moel kiires elutempos aega maha võttes näha rohkem, kui seni nähtud ja kuulda mõndagi sellist, mille kuulamiseks pole tarvitsenud varem aega olla. Võib-olla hinnatakse isegi midagi iseendas ümber. Ehk ei jää siis tulevikus ka külad päriselt tühjaks. Kuigi koolid ja töökohad on lähemast ümbruskonnast kadunud, võivad kodud mingilgi moel alles jääda, kasvõi hingerahu hoidmise paikadena. Loodus aitab stressist ja kurjadest mõtetest eemale hoida ja olla ise. Ise olles suudab inimene ehk paremini teist omasugustki mõista. Me vajame enda ümber rohkem õhku ja ruumi, kui ehk alati tunnistada tahame.
