Räpakat liikluskultuuri kirutakse meil küll pidevalt, ent paraneda ei taha see kuidagi. Pigem läheb aina hullemaks. Avaliku hukkamõistu saavad põhiliselt roolijoodikud ja kihutajad ning igati teenitult, ent on veel teatud osa juhtidest, kes pole vähem ohtlikud ning kelle karistamisel tuleks samamoodi täie rauaga mõõta.
Kui hakata näiteks reedesel tipptunnil autoga Tallinnast Tartusse sõitma, kohtab kümneid ja kümneid hulle, kes sõidavad teistest mööda kõikvõimalikel ja võimatutel juhtudel. Ning samalaadset pilti võib kogeda igal pool mujalgi Eestis. Need mõrtsukalikud möödasõidud autodest tulvil teel on kordades ohtlikumad kui näiteks isegi suur kiiruseületamine tühjal sirgel maanteel.
Kusjuures liikluseeskirjades on kõik korralikult kirjas, mida möödasõidul arvestama peab. Hoopis vähem teatakse, et vastavalt seadusele võib karistada mootorsõidukijuhi poolt möödasõidunõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. See on ju sama suur trahv kui näiteks ilma lubadeta auto juhtimise eest! Nii et seaduse tegijad teadsid, mida karta ja valvata vaja.
Tegelikkus on paraku selline, et taolised rikkumised jäävad peaaegu 100% karistamata. Kas teate kedagi, keda on trahvitud ohtliku möödasõidu eest? Kuigi küllap neid vähemalt mõned ikka on.
Muidugi tekib kohe probleem, kuidas seda möödasõidu ohtlikkust mõõta, kes on selleks pädev, kuidas asja tõendada. Kindlasti tuleks ka juriidilisi vaidlusi ning kõikvõimalikku muud tüli ja jama. Aga kui politsei paneks õigel ajal mõnele teatud teelõigule kaamera välja ja võtaks need jõhkardid filmile ning hiljem vastavalt seadusele ette, oleks see vähemalt laipade arvu vähendamise mõttes tunduvalt tõhusam toiming kui õhtutunnil tühjal sirgel kiiruse mõõtmine.
Liiklushuligaanide ohjeldamiseks peaks karistuse määramisel lähtuma eelkõige just teo ohtlikkusest, selle võimalikest tagajärgedest.
