JUHTKIRI:Liikluskultuur ja -kultuuritus

Tänase Vooremaa esikülje lugu räägib 90-aastasest autojuhist, kellele Riiklik Autoregistrikeskus andis uue juhiloa ja juhtimisõiguse veel kümneks aastaks. Põhimõtteliselt võib Artur Pirk ka saja-aastaselt rooli keerata.

Vähemalt paar korda nädalas sõidab Artur Pirk oma 1973. aastal toodetud Ziguliga külla piima järele, Kallastele poodi või metsa oksi tooma. Põlise automehe pensionipõlve tööks ja hobiks on okstest toolide ja laudade meisterdamine. Paar aastat tagasi sõitis ta veel autoga kodukülast Jõgevale või kaugemalegi.

Et eakal mehel kipuvad jalad valutama, on tal kõndida raskevõitu. Nii tulebki paratamatult autoga sõita. Aukartust äratava ea tõttu pole ta veel autoroolis teiste sõitjate tähelepanu äratanud. Mees sõidab mõistlikult, ei sega teisi.

Olgugi et Eestimaa teed on viimastel aastatel tublisti paremaks muutunud, jätab autojuhtide kvaliteet samal ajal soovida. Ei aita ka karmistunud nõuded eksamitel. Üliohtlikud möödasõidud, 30-60 kilomeetri võrra tunnis lubatud piirkiiruse ületamine, purjuspäi rooli istumine on kahjuks igapäevased asjad. Kuigi ei tohiks olla. Kui teeremondi ajaks on lubatud piirkiirus 30 kilomeetrini tunnis alandatud, leidub uljaspäid, kes samal teelõigul 80-kilomeetrise tunnikiirusega sõidavad. Kivirahe mööduva või vastutuleva auto rataste alt purustab klaase. Ega uljaspead sellest hooli. Neil on ju kiire, nii kiire.

Mõne kihutaja “kiire” lõpeb küll vahest üsna halvasti ? pika haiglavoodis lebamisega, mõni jõuab kohe kalmistule. Ülejäänud kihutavad paraku edasi.

?Sõita on ikka tarvis terava pilgu ja selge peaga,? tuletab vana tegija noorema põlvkonna autojuhtidele meelde.

blog comments powered by Disqus