Nädalavahetusel Palamusel toimunud üheksandate Theodor Lutsu Filmipäevade lahtisest lühifilmide konkursist võttis osa 39 filmi.
Ligemale neljakümmend filmi ei viitsi kahe päevaga ära vaadata just igaüks. Aga Palamusele ei kogunegi Theodor Lutsu filmipäevade ajaks mitte niivõrd tavainimesed, kuivõrd filmifriigid. Sellised, kes lisaks konkursifilmide “allakugistamisele” on valmis veel kinobussi programmi “magustoiduks” peale “limpsima” – juba neljal aastal on Lutsu filmipäevade eel või ajal jõudnud Palamusele kinobuss.
Ja nagu mõnel varasemalgi aastal, nii toodi ka tänavu paar veel “monteerimissooja” filmi kinobussi töötoast otse konkursi korraldajate lauale. Üks neist, Daniel Müntineni alias Dan Leadi “Mushroom dialect” oli eriti huvitav selle poolest, et selle tegemisel lõi kaasa viie rahvuse esindajaid.
Kinobussi meeskonnas lõi tänavuse tuuri eri etappidel kaasa ühtekokku kümmekond välismaalast. Enamik neist sattus siia oma eesti filmiinimestest tuttavate kaudu ning siirast huvist kinobussi kui nähtuse vastu. See välismaiste filmiproffide seltskond tuleks kuidagi enda kasuks tööle panna, mõtles kinobussi logistik ja töötoajuhendaja Daniel Müntinen. Näitlejatena tegid Danieli filmis, mis kõneleb kahtlase väärtusega seene söömisest ja selle järel sööja vaimusilmas vallanduvatest nägemustest, peale Jaak Ranna, Kaspar Jancise ja Kaili Lehtemaa kaasa ka kinobussituuri Läti-poolne koordinaator Guna Stahovska ja üks Pakistani hinnatumaid muusikavideode tegijaid Babar Naeem Sheikh, animatsioonitehnikas lõigud joonistas valmis Saksamaal elav serblasest animaator Vuk Jevremovic ning filmi monteeris kokku inglane John Angless.
Ega see vist päris aus pole sellise meeskonnaga tehtud filmiga amatööride sekka võistlema minna. Daniel Müntinen alustas oma Lutsu filmipäevade “karjääri” mitu aastat tagasi tõelise amatöörina ehk täpsemalt Põlva koolipoisina. Piir proffide ja amatööride vahel on kinokunstis, ausalt öeldes, niisama õhuke ja segane kui spordis.
?ürii töös osalenud Eesti filmikriitika grand old man Jaan Ruus hindas tänavust filmisaaki tasemelt ebaühtlasemaks, ent huvitavamaks ja vaimurikkamaks kui mööduudaastast. Hea, et jagub eksperimentaatoreid ja publikut, kes jaksavad pakutu ära vaadata.
