Esivanematel oli hobune asendamatu. Inimene seadis oma elu ja töökorralduse ikka tema järele. Hobune pidi saama korralikult puhata. Sellest ka hobuselõuna. Hobuse kaotus oli majapidamisele suureks õnnetuseks. Mitte ainult majanduslikus mõttes. Hobune oli inimese sõber, tugi ja kodu sümbol.
Tehnikaajastu jättis neljajalgse sõbra järjest enam tahaplaanile. Masin ei vajanud kaeru, paitamist, erilist puhkust ega hoolitsust. Elutule rauakolakale oli õlitamisest ja aeg-ajalt putitamisest küllalt ja tööd tegi ta väsimata ära väga palju kordi rohkem kui neljajalgne. Küll aga kaotas hobuse tahaplaanile jäämise tõttu milleski kindlasti hoopis inimene. Lauludelgi, mis hobustest loodi, olid eriliselt igatsevad viisid ja sõnad. Nagu “On tühjaks jäänud vana suksutall” ja kõik need teised laulud.
Nii sai hobusest paraku mitte millekski vajalik elusolend ning polegi siis ime, et paljud noored inimesed on suureks kasvanud, ilma et nad hobust näinudki oleksid. Elu on viimasel ajal siiski õnneks uuesti tunduvalt hobuse- ja seetõttu ka inimesesõbralikumaks muutunud. Hobuseid kasvatatakse Jõgevamaalgi mitmes majapidamises. Mõnes koguni niipalju, et jätkub väljalaenutamiseks, ratsutama õpetamiseks ja võistlustel käimiseks. Miko talu noor perenaine ja peremees on mõlemad korteris üles kasvanud. Igatsus oma kodu ja loomade järele pesitses ilmselt mõlemas aga sedavõrd, et nüüd on juba seitse aastat oma talu koos loomade ja viiekümne hektari maaga ning juba mõlgutatakse ka turismitalu loomise mõtteid. Lapsed kasvavad loomade kõrval stressivabalt ja võimalust loomadega suhelda pakutakse paljudele võõrastele lastelegi.
Vahest võiks koolides kehalise kasvatuse tundide asemel hoopis rohkem kasutada võimalust lapsi hobusekasvatustaludesse ratsutama viia. Hobusekasvatajad võtaksid nad kindlasti rõõmuga vastu. Põlva Keskkoolis olevat koguni ratsutamisklass, mille lõpetamisel on võimalik saada tallimehe ja treeneri abi tunnistus. Kasutud paberid need igatahes tänapäeval enam ei oleks.
