Jõgeva on eilsest tänaseni taas Eesti noorte muusikapealinn: Jõgeva Gümnaasiumis peetakse XI Alo Mattiisenile pühendatud muusikapäevi.
Kogu Eesti paremate kooliansamblite osavõtul toimuvate muusikapäevade korraldamine on õigupoolest geniaalseim viis Jõgeval sirgunud ja noorena meie hulgast lahkunud isamaalauliku mälestust elusana hoida. Iseasi, et need noored, kes praegu muusikapäevadel käivad, ei saa Alo Mattiiseni elu laulva revolutsiooni aegseid kõrghetki ka kõige parema tahtmise juures mäletada, sest nad olid siis alles sündimata või paremal juhul hällis.
Vähemasti Jõgeva gümnasistidel oli Mattiiseni-päevade eelõhtul võimalus Alo Mattiiseni osast Eesti taasiseseisvumise loos paremini aimu saada, sest üleeile näidati Jõgeval Betti Alveri muuseumis ameeriklaste James Tusty ja Maureen Castle Tusty tõsielufilmi ?Laulev revolutsioon?.
Kesk- ja vanemaealise inimese, kes toonaseid sündmusi veel hästi mäletab, raputab film emotsionaalselt läbi: oleksid justkui uuesti selles ajas, mil iga päev tegid lehe või raadio-teleka lahti selle mõttega, et uurida: kas oleme sammukese vabaduse suunas liikunud või sellest kaugenenud. Või siis tormasid hoopis mõnele suurele rahvakogunemisele uuesti ausse tõstetud trikoloori lehvitama ja koos tuhandete kaasmaalastega laulma.
Tõsi, üksnes viiulivõtmest poleks piisanud, et vanglaust lahti keerata. See tähendab, et lisaks Alo Mattiisenile ja Jüri Leesmentile, kes andsid rahvale vabaduse-usku sisendavad laulud, pidid Eesti iseseisvuse heaks tööd tegema paljud aupaistesse tõusnud ja sootuks tagaplaanile jäänud ühiskonnategelased. Aga see ei vähenda kahe noore Jõgevalt pärit mehe isamaalaulude väärtust. Vastupidi. ?Laulvat revolutsiooni? vaadates tuli kujukalt esile, kui õhukest jääd mööda me tegelikult vabaduse randa astusime ja kui kergesti võinuks kõnelema hakata okupatsiooniarmee relvad, kui kusagil kasvõi natu-natukenegi löömaks oleks läinud. Aga ei läinud. Võib-olla just tänu sellele, et rahval oli võimalus väljendada oma mõtteid, emotsioone ja tahet nii täpset sõnumit sisaldavaid laule lauldes, et kive, kaikaid ega rusikaid ei tuntud vajadust käiku lastagi.
