Euroliitu astudes võttis Eesti endale hulgaliselt kohustusi, muu hulgas ka veevärgi korrastamise kohustuse. Kellelegi pole täna uudis, et meie nõukogudeaegsed veetorud ja kanalisatsiooniseadmed on lootusetult amortiseerunud. Rääkimata sellest, et meil on ikka veel olemas ka niisuguseid paiku, kus sellised hüved üldse puuduvad.
Eesti omavalitsustel tuleb nüüd kiiresti tegutseda, et tagada oma elanikele kaasajale vastavad ja elementaarsed elutingimused, sest puhas joogivesi ja korralik kanalisatsioon on nii enesestmõistetavad asjad, et peaksid kuuluma tänapäeva eurooplase prioriteetide hulka ka ilma igasuguste ettekirjutusteta.
Kahe aastaga, mis on möödunud toetusraha taotlusest, on hinnatõus osutunud aga nii koletult suureks, et ehitusfirmade pakkumised küündivad täna 2004. aastal eeldatust ligi kolm korda suuremaks. See jätab Euroliidust tagastamatut laenu taotlenud vee-ettevõtted täbarasse olukorda. Lisaraha tuleb kusagilt välja võtta, maksku mis maksab, sest taganemisteed enam pole. Ühel pool on lubatud tsivilisatsioonihüve saabumist ka oma õuele ootav elanikkond, teisel pool leppetingimuste täitmist kontrollivad euroametnikud. Ja tuline õigus on mõlemail.
Tekib küsimus, miks hinnatõusuga juba ette ei arvestatud? Iga tavakodanik ei peagi suutma majanduskasvu ette ennustada, kuid vastava ala spetsialistid peaksid nägema mitte ainult paar aastat ette, vaid veelgi kaugemale tulevikku.
Vooremaa loodab, et Emajõe Veevärgi juhtkond tekkinud olukorrast ikkagi väljapääsu leiab ning ka Palamuse, Tabivere ja Puurmanni inimesed puhta joogivee ja korraliku kanalisatsiooni saavad. Kindlasti on praegu õige otsida lahendust ja mitte süüdlast, kuid loodetavasti ei luba meie usinad projektikirjutajad tulevikus enam selliseid suvauuringuid ja libaprognoose.
