Ja tõenäoliselt järgmise tülini ikka samas koosseisus. Andrus Ansipi lootus peaministriks saada võinuks reformikatele lõppeda koalitsioonist väljajäämisega.
Küllap saadi aru, et kõige mõistlikum ja tervislikum on ikka sama koalitsiooniga oma lubadused ellu viia. Mõne teise koalitsiooniga poleks seda kuidagi ehk õnnestunudki teha. Sest juba ainuüksi tulumaksu edasine alandamine oleks sattunud otsekohe tugeva löögi alla.
Sellepärast võeti juba esmaspäeval tuure kõvasti maha. Ja ei esitatudki Kristiina Ojulandi uuesti välisministri kandidaadiks.
Iseküsimus on, kuidas peaminister Partsi selgitused esmaspäeval juba veenvaks osutusid ja kuidas Andrus Ansip peab d?entelmenlikust kokkuleppest rohkem kui allkirjastatud paberist.
Vastastikusele antipaatiale vaatamata tuleb koos eksisteerida tõenäoliselt sügiseste kohalike valimisteni ja kui siis uut röögatut lahingut ei tule, küllap järgmiste korraliste Riigikogu valimisteni. Sest erakorraliste valimiste esilekutsumine on üsna raske. Selleks peaks kolm peaministri kandidaati riburada läbi põruma. Nii kehvaks asju veel asju minna ei lasta.
Küsimused, mis suure “peretüli” käigus aga kerkisid, vajavad lahendamist. Nüüd ei saa enam pead liiva alla peita ja kinnitada, et häda pole õieti midagi. Liiga paljud asjad ripuvad Damoklese mõõgana õhus.
