Paari nädala pärast ei pea kaupmees enam väiksema kui 300 kroonise ostu puhul ostjale tsekki andma. Kui saadate lapse poodi piima järele ja tahate täpselt teada, kui palju järeltulija ikka kulutas, on tal õigus kviitungit küsida ka viiekroonise ostu korral.
15. aprillist, kui jõustub uus tarbijakaitseseadus ja kaubandustegevuse seadus, peaks kaduma võimalus anda tarbijale ilma kaupmehe rekvisiitideta kviitungit. Ostutsekil peab olema kaupleja nimi või ärinimi, müügikuupäev ja iga üksiku kauba hind ja tasutud summa.
Enamik suuremaid kauplusi on juba ammu ka taolisi kviitungeid andnud ja neile pole uutes nõudmistes midagi hirmuäratavat. Probleeme on väiksematel kauplustel, kes kas peavad muretsema kalli kassasüsteemi või siis harrastama käsitööd ehk tsekke käsitsi kirjutama.
Osa inimesi ei pea juba ammu paberist lugu ja mida vähem paberit meil kulutada tuleb, seda parem. Paberiasjandust võib ka nii vaadata, et kui ma tarbin vähem paberit, jääb mõnigi puu metsa kasvama. Paraku päris ilma paberita ka ei saa, sest igal pool tuleb bürokraatia masinavärki sattudes kohe paberid välja otsida.
Nii on ka ostutsekiga. Kui ikka mõni asi enne õiget ehk ettenähtud aega otsad annab, siis ilma paberita ei saa kuidagi kaupmehele tõestada, et see rikkis vidin just tema juurest pärit on ja ta nüüd selle ka tagasi peaks võtma või hoopis raha tagasi andma.
Vooremaa soovitab paberiasjades mõõtu pidada. Õige paber peab loomulikult olema ostjale anda, aga iga piimapaki ja leiva pärast ehk ei peakski paberit raiskama. Mõistev suhtumine ja vastastikune lugupidamine ning usaldus on need, mis tarbija ja müüja suhteid ikka kõige paremini peaksid iseloomustama. Kiusu ajamine ja labane petmine ei peaks ostja ja müüja suhetesse kuidagi kuuluma.
