Tänase Vooremaa avalugu räägib sellest, et Võisiku hooldekodu kõige raskemas osakonnas on olmetingimused paranenud. Haigusest vaevatud inimesed, kelle vaim viibib sageli neist endist eemal ning kelle keha kaudu väljendavad ennast mõnikord valevaimud, kes vajavad pahanduste tegemiseks keha, on nüüd lõpuks saanud inimväärsed olud.
Nad saavad puhast õhku hingata, pikutada oma pisikestes, nüüd kaunilt kujundatud tubades, sageli midagi märkamata, trobikond tablette sees. Selle osakonna kliendid oma tegevuse eest ei vastuta, nad on inimesed, kes võivad aeg-ajalt muutuda ohtlikuks iseendale ja teistele. Lendamine üle käopesa on selles osakonnas muide igapäevane asi ? nüüd vähemalt värviliselt.
Võisiku inimesed niisama seanahka vedama ei kipu. Vastupidi: need, kes vähegi suudavad, soovivad teha tööd ja osaleda päevakeskuse tegemistes.
Vastupidiselt pikaajaliselt öömaju pidi kõõluvatele asotsiaalidele, soovivad vaimuhaiged, kui tervis vähegi lubab, olla kasulikud. Nii saab Võisikul igaüks valida, kas lüüa kaasa välitöödel, teha puidutööd või kududa vaipa. Kes tahab, käib tööl köögis või pesumajas, kes tahab, see ehitab, koristab või õmbleb.
Kuigi Võisikul läheb elu pealtnäha ülesmäge, oleks teha ja toetada veel palju. See aga panebki küsima, kas sotsiaalministeeriumi jagatavad rahad lähevad ikka sinna, kuhu vaja? Kui ühel pool on õpitud abitus ja teisel pool haigus, millega tuleb õppida elama?
Sotsiaalministeerium on viimastel aastatel olnud lahke Võisiku hooldekodule raha jagama ja selle üle on Vooremaa väga rõõmus. Üldine tendents aga, kus sageli tõbine kannab tervet, ja inimesed, kes võiksid töötada, logelevad niisama ning saavad samuti hoitud ja kaetud, on murettekitav.
