Juhtkiri: Üldrahvalikult ja sõbralikult

Eestis ringleb terve hulk niiöelda “üldrahvalikke seisukohti”,  mis enamikule  vastuvõetavad, arusaadavad ja hingelähedased. Tahame ju kindlaid sotsiaalseid garantiisid, uusi töökohti, vähem makse, presidenti otse valida, kõva korda, suuremat pensioni, rahvuslikke aasteid, surmanuhtlust, maa jäämist meitele ja mida kõike veel. Ning otse loomulikult kohe ja korraga! Ka euroliidule näitaks tubli kolmandik trääsa.
Paraku on aga nii, et ende igati mõistetavate ideede kõige tulisemad toetajad kipuvad ikka kuidagi poliitika äärealadele taanduma.
Nõnda peetakse osasid poliitikuid äärmuslasteks vaatamata sellele, et nende paljusid seisukohti toetab suurem osa rahvast. No kas ei ole vahel kosutav kuulata Tiit Madissoni rahvuslikke vaateid, Tiit Toomsalu muret rõhutute pärast, euroskeptikuid ja “siniseid”? “Valitseva kliki” äraostetavust kritiseeritakse juba koos.
Õige jutt, mõtlevad paljud, aga valimiskasti ees eelistavad nendele sirgeselgsetele, ikka endaks jäävatele tegelastele millegipärast ometi Laari või Savisaart, Reiljani või Ilvest. Keda juba harjutud kiruma ja kõigis hädades süüdistama.
Üks asi on muidugi isikud, nende taust ja tase, ent üksikisiku roll ajaloos polegi siin peamine. Pigem ikka see, et mitmed rühmitused, kes  mõne vajaliku asja nimel kõva häält teevad, pakuvad sealsamas ka midagi sellist, mis kohe kuidagi peale ei lähe. Ja kui mõne vägagi õigena tunduva mõtte kõrvale kerkib kohe ka teine, mis lausa närvidele käib, ongi asi untsus. Vahukoor on hea, heeringas on hea, aga kui kokku panna, enam isu pole.
Nii tekibki omalaadne efekt, mis pahatihti kasvab poliitiliseks peataolekuks. Või võõrandamiseks, nagu kombeks väita. Ühel on üks hea mõte, teisel teine, aga kokku panna neid ei saa. Tihti polegi asi oskustes, vaid tõepoolest lausa ei saa ja kõik. Ning pealegi on mõlemil ju mitu halba mõtet, mis viha tekitavad! Vanad kalad oskavad taolises olukorras laveerida, teistele saab aga osaks arusaamatuna tunduv tõrjutus.
Eriline oskus muidugi on sellele mõelda… üldrahvalikult (iroonia?) ja samas… sõbralikult (ilma irooniata?) Või mis Sina arvad?