Juhtkiri: Tuulikusõja varjukülg

Põltsamaa kultuurikeskuses esmaspäeval korraldatud tuuleparkide eriplaneeringu avalik arutelu polnud päris tavaline.
Taolisi üritusi, nagu avalik arutelu mõne planeeringu üle, korraldatakse ikka aeg-ajalt ja need mööduvad vahel ka nii, et osaleb vaid üksikuid inimesi.
Nagu ikka, ühe osa eriplaneeringu protsessist moodustab kaasamine. Rahvas saab sõna sekka öelda, küsimusi esitada ja ettepanekuid teha. Keskkonnakaitsjad saavad oma arvamuse välja öelda.
Ent juba enne esmaspäevase ürituse algust oli selge, et seekord ei tule tavaline avalik arutelu. Protestiaktsioon plakatite ja tuulikute vastu allkirjade kogumisega kultuurimaja eest kandus edasi saali, kus kava järgi oleks pidanud kuulama esmalt ettekandeid, seejärel aga oleks pidanud tulema küsimuste ja vastuste osa.
Esinejad – kohalike omavalitsuste rohereformi koordinaator, planeeringuspetsialist ja eksperdid – ei saanud õieti oma juttu rääkidagi. Hüüti vahele, püüti segada ettekandjaid, rahva hulgast hõigati pidevalt, et aitab juba jutust, hakkaks küsimustele vastama. Vilistati ja kasutati kaasa toodud ruuporit oma hääle valjemaks tegemiseks.
Kohal viibis ka neid, kes üritust oma poliitilistel eesmärkidel ära kasutada üritasid. Palju paistis olevat sariprotestijaid, kes sõidavad protestiaktsioonidele kohale ka 200 km kauguselt, et saaks taas ennast keskkonnakaitsjana kuuldavaks teha.
Niisugust avalikku arutelu ei saa kuidagi pidada tsiviliseerituks ning sealseid kisakõrisid siiraiks keskkonnakaitsjaiks. Tuulikusõda, mis Põltsamaal puhkenud on, teenib justkui mingeid muid eesmärke.