Turul määrab hinna pakkumine. Kellel suuremad kogused müüa, võib endale lubada ka madalama hinnaga kauplemist, kui aga müügikraami vähe, ei raatsi keegi õieti oma töövaevaga saadut poolmuidu ära anda. Jõgeval ja teistes väikelinnades on mõnelegi turulkäimine elatusallikaks. Tööd ju pole ja elada tahab igaüks. Nii on vapramad valmis mistahes ilmadega ostjaid ootama. Kuigi, kes teab, vahest saab turul olemisest pikapeale ka lihtsalt eluviis. Lausa iga päev ei peakski minema, aga ise tahad. Saad mõne sõna juttu ajada ja inimesi näha. Harjub kõigega.
Muidugi oleks hea ette kujutada, et Jõgevalgi on kord midagi turuhoone taolist ning osta-müüa on võimalik katuse all. Praegu ei sooviks küll naljalt niiskunud kampsunit või susse osta, kui kauplusi ümberringi ohtrasti ja valikut samuti. Ja hästi ei kujuta ka ette seda, et peab näiteks kahekümne viie kraadise külmaga kusagil turuputka nurgas pükse või saapaid jalga proovima. Ennem maksad juba pisut rohkem ja ostad sealt, kust mugavam osta. Nii tuleb ilmselt eelkõige vaestele kaubamüüjatele turuplatsil kaasa tunda.
Praegu on aga arvatavasti turu jaoks igati parim aastaaeg ja talvele veel vara mõelda. Milline on aga kusagil turg, kalmistu ja käimla, see kõneleb päris palju ka vastavast paigast ja inimestest. Igasuguste kaupluste ja marketite aeg on turu tähtsust ja tähendust paraku muutnud ja turg pole ehk päris see, mis ta kunagi ammusel ajal oli. Nii nagu tänapäev üldse on lihvinud elu ja inimesed ratsionaalsemateks ja pealiskaudsemateks, nii on muutunud ka turg. Aga õiget turu hõngu on hea tunda, kui ostmise juures saab mõnusat juttu puhuda, tingida ja nalja visata. Kõik oleneb aga kindlasti ostjatest-müüjatest enestest, et turg oleks hea paik ja ei kaotaks oma ehedust, nagu see aegadest aegadesse ikka olnud on.
