Tööpuudus, mida veel viis aastat tagasi võis pidada Eesti kõige suuremaks probleemiks, on taandunud viimase viieteistkümne aasta kõige madalamale tasemele. Päris olematuks seda siiski kuulutada ei saa, tihti sõltub töö saamine elupaigast ja erialast, ent valdavalt on need, kes tööd teha tahavad, selle ka leidnud.
Nii oleme praeguseks jõudnud olukorda, kus üha tõsisemalt annab tunda hoopis tööjõupuudus. Seda nii linnas kui maal, kusjuures eriti on vaja just lihtsamate tööde tegijaid.
Tänase Vooremaa üks mõtlemapanevamaid lugusid räägib sellest, kuidas tööjõupuudus sundis Saarevälja talu lüpsikarja likvideerima. Tallu polnud lihtsalt sobivaid inimesi, kes pererahvast aitaksid ja neile vajadusel puhkust võimaldaksid, mitte kusagilt võtta. Oma tervist tööga lõputult rikkuda ju ei saa ning nii tuligi karjast loobuda. Kuigi kahju oli.
Laiemas plaanis kummitab tööjõupuudus väga paljusid ettevõtjaid üle riigi ning üha rohkem räägitakse vajadusest hakata võõrtööjõudu sisse tooma. Nendesse plaanidesse tuleb aga vägagi ettevaatlikult suhtuda, kui mõtleme oma rahvuse püsimisele. Või kasvõi sellele, milliseid hädasid on immigrandid arenenumates Euroopa riikides kaasa toonud.
Tegu on küsimusega, kus lihtsad ja ühesed lahendused puuduvad. Ehk tuleks ettevõtjatel hakata rohkem mõtlema neile inimestele, keda neil tegelikult on võimalik kasutada. Ülbe suhtumine, et mina olen omanik ja teen, mis tahan, kuigi kaugele ei vii. Aeg on hakata oma töötajaid rohkem väärtustama ? lisaks palgale ka inimlikus mõõtmes.
Samas on meil ikkagi inimesi, kes mingil põhjusel tööd teha ei taha või ei suuda. Ilmselge, et päris kõiki tööle panna pole demokraatlikus riigis võimalik. Kuid kindlasti leidub tänaste tööst eemale hoidjate hulgas päris palju neidki, kes vajavad tuge ning on taas seeläbi võimelised jalule tõusma ning tööle minema. Meid, eestlasi, on siiski ju nii vähe, et püsima jäämiseks peaksime hoopis rohkem üksteist aitama.
