Põltsamaa piirkonnas on gaasitrassi asju aetud pikka aega. Juba kolhoosiaja lõpus pöördus Lustivere kolhoosi esimees EKE projekti poole sooviga koostada projekt Põltsamaa regiooni gaasiga varustamisest. Paraku ei peetud tol ajal seda piirkonda perspektiivikaks ning gaasi polnud siia ette nähtud kuni aastani 2005. Samas oli Laiusel aga juba gaas olemas, mis saigi tollastele juhtidele tõukeks.
Kas on seda gaasivärki ikka vaja? Kes sooviks Põltsamaa linnas gaasi tarbida ja millistes kogustes?
Elu on näidanud, et nendes Eesti piirkondades, kus on olemas gaas, on nii ettevõtlusel kui avalikul sektoril olnud paremad ja ratsionaalsemad võimalused energia saamiseks. Järelikult, kui on võimalus gaasi kasutamiseks, siis tuleb härjal sarvist haarata ja asi ära teha. Ja tarbijaid gaasile juba jagub. Üks asi on suuremad ettevõtted, kuid üldse mitte vähetähtis pole ka eratarbija. Oleme ju harjunud sellega, et odavaim küte on puit. Kuid puit on odav vaid siis, kui see tuleb omast metsast. Oma tööl pole eestlase jaoks kunagi hinda olnud. Kui aga kütet ostma peaks, siis poleks puit enam odav.
Kuigi strateegiliselt oleks kõige kindlam kohaliku kütuse peale üle minna, peavad omavalitsusjuhid seda siiski liiga kulukaks. Ja võimalusse, et Venemaa ühel päeval gaasikraani lihtsalt kinni keerab, ei usu Põltsamaal keegi. Kohalikud on seda meelt, et Venemaa saab küll gaasi hinda tõsta, aga ta peab arvestama, et kusagil tuleb taluvuse piir, millal veel tarbija ostab ja müüjal on kasulik müüa.
Igal juhul on gaasitrassi rajamine suur samm selles suunas, et igas Jõgevamaa paigas oleksid inimestel võrdselt head elamistingimused ning ettevõtlusel võimalikult soodsad tegutsemistingimused. Näitavad ju arvestused, et vaatamata üldisele elukalliduse tõusule on gaasiga kütmine praegu siiski kõige ökonoomsem. Näiteks maksab õliküte märksa rohkem.
Nüüd saavad valla elanikud teha valiku, millist kütust edaspidi oma maja kütmiseks kasutada. Ehk otsustavad mõnedki vana katla gaasikatlaga asendada.
