Eestlane peab saama vähemalt korra aastas lume sees tatsata ja pisut jääl liuelda. Kui see ära jääb, on midagi nagu puudu. Puudu jääb see, millega oleme aastate jooksul harjunud. Pole me ju harjunud sellega, et jaanuaris saab metsa all seeni korjata või et aedades puhkevad õide lilled. Või et puud-põõsad arvavad, et on juba õige aeg lehte minna.
Varsti on käes vastlad. Ja mida tegid vanad eestlased vastla ajal? Lasid liugu. Kes sai pikima liu, sellel oli loota, et kasvavad ka kõige pikemad linad. Aga mis liugu sa mööda paljast porist maad lased, ikka lund on vaja. Paistab, et sellel aastal on ilmataat eestlaste ootustega siiski arvestanud ning meile meie soovides vastu tulnud. Maa on lõpuks kaetud valge koheva lumevaibaga ning lood looduses taas oma normaalset ning tavapärast rada käimas.
Eks selle lumegagi ole muidugi seotud omad head ja vead. Head on nii palju, et taas on kõik valge ning silm ning hing puhkavad. Hea on ka see, et lastel on lumega seotud palju lõbusid ning nende lootused on nüüd ka täitumas. Hea on seegi, et arvatavasti saavad meie suusasportlased kodustel rammukatsumistel oma pöidlahoidjatele heade etteastetega hulganisti naudingut pakkuda.
Vigade poole pealt võib mainida seda, et autojuhtide elu teeb lumi kibedamaks. Samas teeb rõõmu, et näiteks Jõgeval oldi eile hommikuks tänavatelt lume koristamisega ilusti hakkama saadud. Loodame, et kõik jätkub samas vaimus: ilmataat annab lund juurde ja vastavad asjamehed koristavad selle sealt, kus ta meie igapäevaseid tegemisi segab.
Kellel aga vajadus ja võimalus koduukse alt lund kokku lükata, tundku sellest tööst rõõmu. Õnneks ei ole meid ju kostitatud meetrikõrguste hangedega, millest jagusaamine peavalu tekitab. Nii et naudime seda talve, mis meile lõpuks tuli. Ning miks ka mitte ? hakkame tasapisi mõtlema juba eelseisvale kevadele. Kaugel seegi on. Päevad lähevad järjest pikemaks. Valgus on pimedusest võitu saanud.
