Peeter Oleski arvamuslugude üle on küllap rõõmus ja tänulik iga toimetus. Eriti maakonnalehe toimetus, sest tarku ja arutlevaid kaastöid ei saadeta meile mitte iga päev.
Tema tänane õpetlik lugu truust alamast ja targast nõuandjast tuletab meelde Ameerika presidendi Ronald Reagani fenomeni, kes oli tuntud just selle poolest, et ta valis endale targad nõuandjad ja võis ise sageli mõne nõupidamise ajal lausa magama jääda. Pärast esitas ta hea näitlejameisterlikkusega nõuniku koostatud teksti ja mõjus suurel ekraanil näidatuna igati sümpaatselt. Reagan ei süvenenud kõigesse, kuid jättis alati kompetentse ja soliidse mulje just tänu õigesti valitud nõuandjatele.
See nn Reagani fenomen meenub aina sagedamini ka Toomas Hendrik Ilvese kõnesid kuulates. Loomulikult ei saa ega jõuagi president kõiki detaile ise teada, kuid on väga oluline, et nii kõrgel kohal asuv isik on osanud endale valida targad ja usaldusväärsed nõuandjad. Tõenäoliselt ümbritsevad presidenti inimesed, kes nii mõneski küsimuses on temast targemad
Sama tarka nõunike valikult ootaks meie teisteltki valitsejatelt ja võimukandjatelt. Ministritelt, igasugustelt esimeestelt ja muudelt otsustajatelt. Kuigi ka tark nõunik võib olla ja peabki olema lojaalne, valitakse meil nõuandjaid ja esindajaid ikka veel pahatihti just truualamlikkuse printsiibi järgi.
Loomulikult saab lühikese pingiga võita mängu odavamalt. Ainult et millise mängu? Riigile haua saab lühikese pingi meestega kaevata kiiremini ja odavamalt, kinnitab Olesk. Suletud süsteemides ja kinnistes tubades võib muidugi mängida igasuguseid mänge, aga reaalne elu ja riigi tulevik on ometi enamat kui mäng.
Seetõttu on Vooremaa arvates tänuväärne Oleski enda tegevus ? see, et ta oma mõtteid ka maakonnalehe lugejaga jagab. Eesti oleks oluliselt parem paik, kui rohkem tarku inimesi viitsiks oma mõtteid teistega jagada. Mitte vaid kusagil arvutipurkides blogides, vaid ikka klassikalisel moel, paberkandjal avaldatuna.
