Juhtkiri: Tänase priiuses hooligem ka ajaloost

Lindprii kui juriidiline mõiste tähendab seaduse kaitse alt väljas olemist. Pealkirjaga „Lindpriid“ tehtud film on oma aja dokument. 1971. aastal filmi tegemine oli hoopis teistmoodi kui täna. Esiteks võimalused ja vahendid, tehnika ja selle aja ideoloogia. Eessaare Aadu ehk kodanikunimega Jaan Anveldi romaani „Linnupriid“ ainetel tehtud 4-osaline film ei saaks ju kuidagi eksida, ometi see juhtus. Teema oli ju igati tolle aja vääriline – kommunistliku töölisliikumise võit ja revolutsionääride elu Eesti Vabariigis 1920. aastatel. Läbi pildi ja helikeele moodustunud aja ruum oli tajutav kõigile vaatajatele, ka neile, kellel oli võimu film ära keelata. Koguni lasta hävitada. Lindpriiks kuulutada.
Läks 18 aastat ja 1989. aastal näidati seda filmi esimest korda. Möödunud nädalal sai Jõgeval näha dokfilmi „Lindprii“. Filmist rääkisid need, kes olid mängufilmis tegevad, tänaseks enamus juba taevastel filmiradadel. Aeg annab ja võtab, meie osa on hoida alles seda, mis väärt on. Oli võimalus teha filmi tegemisest film ja selle võimaluse kasutamine oli ainuõige otsus. Ilma ajaloo filmidokumendita ei teaks me, kuidas ja miks, kes ja kus.
On pealiskaudsuse aeg, kiire info liikumise aeg, ka ükskõiksuse aeg. Süüvimine ei ole moes, kiire info, kiire toit, kiired mõtted, iseenesest ju miks ka mitte, kuid mis jääb tänasest ajast? Kas keegi teeb filmi, kui ajaloodokumendi tänavusest aastast? Inimesed tunnevad ajaloo vastu huvi, olgu see siis lähiminevik, vaid mõned aastakümned tagasi olnu. Huvi näitas ka see, et Jõgeva raamatukogu saal jäi dokumentaalfilmi linastumiseks pisut kitsaks.