26. novembril tähistatakse Eestis kodanikupäeva. Nii tasuks täna ka neil, kes aumärke ei saa ega aktustel käi, mõelda kasvõi viivuks oma suhtele riigiga ja oma suhtumisest riiki.
Kasvõi küsida endalt, kui palju üldse teame, millised on meie kodanikuõigused ja -kohustused või milles väljendub või peaks väljenduma kodanikujulgus.
Riigi kolmeks põhitunnuseks peetakse teatavasti maa-ala ehk territooriumi, rahvast ehk elanikkonda ning suveräänset riigivõimu.
Need kolm on alustalad, millel püsib ka Eesti riik. See, kuidas keegi parajasti oma riigiga läbi saab, on tähtis, ent mitte nii tähtis, kui alusmüüride olemasolu. Ilma nende alusmüürideta polekski meil võimalik arutleda selle üle, kas hetketuuled on meie jaoks soodsad või mitte.
Kodanikupäeva tähistamine ei kuulu küll päris samasse kategooriasse nagu Vabariigi aastapäev või Võidupüha, ei peagi. Pigem on selle tähtsus aasta-aastalt vähenenud. Miks, ei tea. Aga lõppude lõpuks on see justnimelt meie endi, mitte kellegi teise otsustada.
2005. aasta Kodanikupäeva moto on ?Lapsest sirgub kodanik?. “Keskendagem tähelepanu hoolitsusele laste kui rahva ja riigi elu edasiviijate eest,” selgitab motot rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo.
Sündivus on Eestis lõpuks tõusuteel, mullu sündis meil 857 last rohkem kui aasta tagasi. See rõõmustab. Kuid vaja oleks veel palju-palju rohkem, iive on ju ikka negatiivne. Muidu võibki tõeks saada karm ettekuulutus massilisest võõrtööliste vajadusest.
Aga seda meist enamik ju ometi ei soovi. Tahaks ikka, et Eestis moodustaksid enamuse eestlased.
Vooremaa soovib kõigile “Head kodanikupäeva!” jätkuvalt tundega, et ka Euroopa Liidu kodanikuna on Eesti kodanik olla uhkuse asi.
