Pidev mäng närvide ja eludega Tallinn-Tartu maanteel peab ükskord lõppema. Tegu ei ole ju lihtsalt suvalise teelõiguga punktist A punkti B, vaid riigi tähtsuselt esimese maanteega.
Eesti riik ei ole enam nii vaene, et ei suuda oma kõige olulisemal maanteel inimväärsest liiklust tagada, vaid vaatab nõutu näoga pealt, kuidas inimesed hukkuvad, autod purunevad ja pärast tipptunnil selle teelõigu läbimist on pahatihti tunne, nagu oleks lahingust tulnud.
Räägitud on sellest aastaid, ehk nüüd hakkab ka midagi liikuma. Riigieelarvest jäävad üle juba miljardid, stabilisatsioonifondis seisavad samuti miljardid. Rahad on olemas Euroopa Liidu fondides, tuleb vaid osata need kätte saada.
Tundub, et ka poliitikute vahel pole selles küsimuses olulisi erimeelsusi. Kõige selgema avalduse tegi oma volikogul Rahvaliit, nõudes otsesõnu Tallinn-Tartu maantee neljarealisena väljaehitamist kogu 186 kilomeetri ulatuses. Ehk nagu ütles Rahvaliidu esimees Villu Reiljan: “Eesti tuiksoone tarbeks võib vabalt kasutada mitte ainult Euroopa vahendeid, vaid ka Eesti oma raha ja laenuraha.” Reiljani hinnangul pole tegu mitte ainult teega, vaid olulise regionaalpoliitilise projektiga.
Veenvalt kirjutas Tallinn-Tartu maanteest 10. jaanuari Vooremaas reformierakondlane Mait Klaassen, leides, et teed on nagu inimesel veresooned, millest sõltub tema tervis. Tänases lehes põhjendab neljarealise tee kiiret vajadust isamaaliitlasest endine teede- ja sideminister Toivo Jürgenson.
Tegelikult peaksid kõik erakonnad siin vastu võtma sama selge seisukoha nagu seda tegi Rahvaliit. Tallinn-Tartu maantee on omamoodi ühiskondliku kokkuleppe küsimus, mis sisuliselt tundub olevat juba saavutatud. Veenvaid vastuargumente ju pole. See tähendab – töödega tuleb võimalikult ruttu pihta hakata.
Miks me sellest nii palju kirjutame? Sellepärast, et see on Eestile eluliselt tähtis asi. Kõik lehed peaksid seda teemat niikaua pidevalt üleval hoidma, kuni tee lõpuks valmis.
