Väga vanal ajal läksid vaesema pere juba lapsed varakult karja. Peeti üsna normaalseks, et pere vanemad lapsed teenisid endale järgmiseks koolitalveks vaja mineva kraami jaoks raha ise. Mõnikord jäi lapsepõlv nii poolikuks, kui samas saadi ka palju kiiremini täiskasvanuks.
Ei olnud siis abirahasid ega ematoetusi, polnud muide ka pensione, kuid elati, ja mitte halvasti. Nüüd elame me ajastul, mil kõik on pankadele võlgu, kuid alaealist mõneks suvekuuks tööle sokutada on peaaegu võimatu, sest paljud seadused seda lihtsalt ei luba.
Suuremates linnades on võimalused muidugi suuremad, otsitakse lehelapsi ja jäätisemüüjaid, neidki, kes pakuvad turistidele suveniire ja postkaarte. Jõgeva-suurune linn, ammugi siis vallad, ei saa endale sellist luksust lubada ja nii jääb noortel üle vaid traditsiooniline marjakorjamine ja muu tuim ja mehhaaniline töö ning hea, kui sedagi saab.
Ühest küljest on tore, et noored tahavad oma raha teenida ja selleks võimalusi otsivad, teisest küljest on kurb, et lastele, kelle hulgast ju tulevikus sirgub kõikide elualade esindajaid, pakutakse suveks vaid orjatööd ja üritatakse neile maksta võimalikult vähe, sest valikut ju peaaegu polegi.
Samal ajal kui noored eelistavad töötada mingis kindlas firmas, on paljud talumajapidamised aga tõelises hädas heinaniitjate ja peenrarohijate leidmisega. Nii oleme suutnud tekitada kummalised käärid ? on hulk noori, kes tahaksid suvel pisut raha teenida, kui nad ei saa seda. Samal ajal kurdavad paljud, et palkaksid heameelega abilisi, kuid võimatu on leida eestlast, kes oleks nõus tegema raha eest lihtsatki tööd.
Vooremaa arvates võiksid noored julgemini võtta vastu pakutud hooajatöö mõne eraisiku juures siinsamas kodumaal, kui et tormata välismaale sama töö peale, kuigi see kõlab hoopiski uhkemini ja ka palk on näiliselt suurem. Juhutööga kaasnev risk on kodutaeva all igal juhul alati väiksem ja unustada ei maksa ka seda, et võõrsil elamise kulud on alati suuremad.
