Hingedeajal läks meie hulgast ära tatari rahvusest eesti näitleja Dajan Ahmet. See juhtus Jõgeva maakonnas, Tallinna-Tartu maantee 123. kilomeetril.
Tallinna-Tartu maantee ehk nüüdseks rahva poolt surma- või mõrvamaanteeks ristitud maantee ülekoormatus on ammu muutunud üliohtlikuks, juba ammu oleks tulnud see välja ehitada neljarealiseks. Iga päev juhtuvad sellel teel traagilised õnnetused, halva ilma, libeda ja pimedaga aina enam. Kui tavalised teated avariidest lähevad aga korda vaid asjaosalistele endile, siis armastatud artisti lahkumise vapustab tervet rahvast.
Alles natuke aega tagasi etendus sama tükk, ?Pahad poisid?, mida näitlejad avariipäeval Tartusse mängima pidid minema, ka Jõgeva Kultuurikeskuses. Alles esinesid nad siinsamas, paari meetri kaugusel Vooremaa toimetusest. Nad lihtsalt olid olemas ja keegi poleks osanud aimata, et üks neist lahkub nii traagiliselt ja nii varsti.
?Ma tahan saada maetud nende araabiakeelsete palvete saatel, millest ma ei mõista mitte sõnakestki, aga minu kõrvadele on see kui kauneim muusika,? kirjutas Dajan Ahmet poolteist aastat tagasi Maalehes, püüdes meile, eestlastele, selgitada, et islam pole terrorismis süüdi. See kõlas pidulikult, kuid me keegi, ta tema, ei osanud aimata, et see aeg jõuab kätte nii ruttu.
Kuigi Dajan on nüüd muhameedlaste taevas, kus kindlasti on sama hea olla kui kristlaste ja taarausulistegi omades, kuigi meil kõigil on eluteed saatusest ette määratud, tundub juhtunu ikkagi nii ebaõiglane ja ülekohtune. Miks just tema, see, kes oma tööga oli teistele aastate jooksul nii palju rõõmu ja vabastavat naeru pakkunud? Miks tema, kes ta meid manitses vähem norutama ja asju kergemalt võtma?
Dajan oli oma olemuselt nii päikseline, et jättis koduse ja lähedase tunde neilegi, kes temaga isiklikult kokku polnud puutunud. Need, kes teda tundsid, ei suuda unustada tema siirust, südameheadust ja temperamenti. Võimatu on uskuda, et seda päikesepoissi ei ole enam?
