Liikluskultuuriga on Eestis tõesti üsna kahtlased lood, sest autode ja eriti uhkete autode rohkus liikluspildis ning samaaegselt üha suurenev riskikäitumine paneb arvama, et sellise rahvaga, kes endast ei hooli ja igapäevaselt elu ohtu seab, on midagi tõsist lahti.
Autokoolide üsna esimestes tundides näidatakse õudust tekitavaid kaadreid sellest, mis võib juhtuda, kui juhi reaktsioonikiirus on langenud ja ta ei suuda adekvaatset otsust langetada. Igaüks, kes neid õppefilme on näinud, peaks teadma, et sekundil on ohuolukorras tohutu väärtus.
Et kõik algab õigetest hoiakutest, on muidugi aabitsatõde, kuid kahjuks kipuvad praeguses maailmas, kus küberelu tundub juba ehtsam kui reaalsus, ära kaduma igasugused tõed ja kaalu kaotama senisedki kesised arusaamad elureeglitest.
Samal ajal, kui mõnel südamega mõtleval koduperenaisel on autojuhipaberite saamine päris keeruline, on need dokumendid ometi välja antud kõikidele kihutajatele. Autokoolide omanikud uhkustavad statistikaga, kellel on väiksem protsent riigieksamil läbikukkunuid, kuid sellest statistikast, millise autokooli lõpetanud kõige vähem õnnetusi põhjustavad, pole midagi kuulda. Ilmselgelt on siduri kasutamise oskusest liiklemiseks vähe ja võib-olla tuleks kaaluda mingi psühholoogilise testi lisamist, mille peaksid läbima need, kes kavatsevad istuda autorooli.
See, et roolijoodikud lubadest ilma jäävad, on muidugi tore, sest eks siis hakkavad inimesed mõtlema ning ei riski enam vindisena sõita. Kuid siingi tuleks psühholoogiliselt vahet teha. Hea ja kogenud juht, kes ei riku eeskirju ega ole kunagi põhjustanud liiklusõnnetust, on ka väikeses joobes kindlasti ohutum kaasliikleja kui süüdimatud rullnokad, kelle arvates on terve elu üks arvutimäng.
Suhtumise muutmine on pikim tee. Karistuste karmistamine pole kindlasti paha, kuid see on sellel teel alles esimene arglik samm. Loodetavasti on Eesti Politsei järjekindel ja astub ka järgmised sammud liikluskasvatuse parandamise suunas.
