Sõprus on üks üllamatest ja õilistavamatest tunnetest, mida inimene on suuteline tundma. Tänase Vooremaa esikülg räägib lugejale sellest, et sõprust saavad tunda ka linnad. Kuigi jah, linnu juhivad ikkagi inimesed ja seetõttu on Nellija Kleinbergal ja Jaan Aiaotsal Skrunda ja Põltsamaa sõpruses oluline osa mängida.
Möödas on ajad, mil meid sunniti elama nn vennalike rahvaste sõbralikus peres, võtma laulupeo või teatrite repertuaari nn vennasrahvaste loomingut. Oleme vabad ja valime ise oma sõpru ja küllap ei ole Eestis niisugust linna, kellel mõnda sõpruslinna pole. Mõned linnad on olnud seotud vabatahtlikult juba varemgi. Näiteks hansalinnad Valmiera ja Viljandi on suhelnud, kaupa ja kultuuri vahetanud aastasadu, kuid kõige tihedam oli nende sõprus 1960. ja 1970. aastatel, mida iseloomustas kahe teatritrupi äärmiselt sage ja sügav suhtlus.
Põltsamaa ja Skrunda elavad oma sõpruses täna kahtlemata üle tähetundi. Loodetavasti jätkub praegust indu mõlemale veel kauaks. Kuigi esialgu otsiks Põltsamaale sõpruslinna Vidzemest ja Kuramaa kaugustesse jääv Skrunda tundub valikuna ootamatugi, on poliitikutest soovitajad näinud kaugemale ja tabanud tuuma. Süvenemisel mõjuvad need linnad võrdväärsete partneritena ja sellest sõprusest saavad kindlasti kasu mõlemad pooled. Seda nii otseselt materiaalses mõttes, ühiste eurorahataotluste näol kui ka sagedases kogemustevahetuses.
Ent tõeline sõprus on midagi veel enamat. Sõprus on ülemeeleline tunne, mida ei saa vahetada peenrahaks. Nellija Kleinbergal on õigus, et mitte miski, ka sõbrad, ei ilmu me eluteele juhuslikult ja elu ise, poliitika sealhulgas, on huvitav lavastus. Seda ürglätilikku vaatenurka tasub meeles pidada just eestlastel, kes alatasa kurdavad, et poliitika on räpane.
Vooremaa soovib kõigile Jõgevamaa omavalitsustele õigeid sõpru ja häid lavastajaid!
