Rahvusvaheline õiguskaitseorganisatsioon Piirideta Reporterid avalikustas eile oma iga-aastase maailma riikide pressi sõnavabadust puudutava aruande, kus Eestil on kirjas erakordselt hea tulemus ? jagame Slovakkiaga kolmandat ja neljandat kohta.
Sõnavabaduse edetabeli esimest kaht kohta jagavad põhjamaised riigid Island ja Norra, kõige vähem on selle raporti järgi sõnavabadust Eritreas ja Põhja-Koreas. Venemaa on maailma 169 riigi seas 149., Hiina 163. ja USA 48. kohal.
Reitingu koostamisel on arvestatud tervet rida faktoreid, mis ajakirjanike tööd mõjutavad: otseseid ähvardusi ja füüsilist mõjutamist, kaudseid ähvardusi ning infole ligipääsu takistamist, olukorda seadusandluses, tsensuuri ja enesetsensuuri, olukorda trükimeedias, majanduslikku ja administratiivset mõjutamist, samuti elektrooniliste meediaväljaannete ehk nn uue meedia olukorda.
Ühelt poolt on igavesti iseendas kahtleval ja oma väärtust tõsta tahtval eestlasel nüüd põhjust uhkust tunda. Oleme ees nii Soomest kui ka Lätist, oleme küll väikesed, aga tublid ja kuigi me ei saa kunagi suureks arvult, oleme ehk saamas suureks vaimult?
Teisalt jääb pessimistlik eestlane pärast sellegi raportiga tutvumist edasi umbusklikuks ja tõrksaks igasuguste reitingute ja edetabelite vastu, pidades neid kallutatuiks ja kellegi tellituiks.
Kui tavainimene arvab, et sõnelemisest kuigi palju ei olene, ja usub, et kuigi rääkida võib kõike, ei kuula sind keegi, siis mõnede sotsioloogide meelest valitseb Eestis juba lausa vaikiv ajastu.
On ohtlik unustada, et veel 15 aastat tagasi valitses meil diktatuur ja kõik ajalehed olid kommunistliku partei häälekandjad. Tollase N. Liidu meedia ei olnud nii vaba kui praeguse Venemaa oma, vaid sarnanes pigem Laose, Birma või Kuuba pressile.
Praegu oleme tõesti vabad ja see, et valdav enamik eesti ajakirjanikke on lojaalsed praegusele valitsusele, ei tähenda kindlasti mitte vaikiva ajastu saabumist ega ajakirjanduse suukorvistamist. Igapäevane rubriik ?Kes käis täna kapos? tõestab samuti, et ajakirjandus vahendab üsna spetsiifilist informatsiooni, mis on ju ka sõnavabaduse tunnus.
Sisemist vabadust võiks meil muidugi rohkem olla, kuid see kuulub juba hingehariduse rubriiki ning ei saabu nii ruttu. Vähem laimu ja sõimu, rohkem armastust võiks soovida nii meediale kui rahvale. Arenguruumi meil on.
18. oktoober 2007. a
