Eestimaal käib justkui täismõõtmeline sõda. Täpsemini küll võib meie teedel ja tänavatel toimuvat võrrelda sõjaga. Teistmoodi ei oska liikluses praegu toimuvat küll kuidagi nimetada. Viimase traagilise rindesõnumina vapustas meid teisipäeva varahommikune teade Eesti Põlevkivi juhatuse esimehe, tänase Eesti ühe tuntuma ja hinnatuma tootmisjuhi Mati Jostovi (47) kaotusest. Parimas elu- ja tööjõus mees osutus kaotajaks ses armutus sõjas ja igavesti jääb teadmata, millised oleksid võinud olla tema saavutused tulevikus ning mida oleks ta saanud veel anda oma riigile ja rahvale. Kuigi tehtustki jääb järele mehevääriline jälg. Vooremaa ühineb sügava leinaga.
Aga minek ise oli ülekohtune ja õigustamatu. Traagiline sündmus leidis aset Jõhvi ? Tartu maantee Jõgeva maakonda läbival lõigul ja seeläbi jõudis see valusalt ka meie teadvusse. Tegelikult on aga olukord Eesti maanteedel kaugel normaalsest ja arvata, et seal kehtib sõjaseisukord, pole mingi liialdus. Viimane surmajuhtum ületas meediakünnise kõrgelt eelkõige muidugi seepärast, et oli seotud väga tuntud isikuga. Küll on aga veel kestvas juulikuus oma elu liikluses kaotanud juba ühtekokku 18 inimest. Nii musta rekordit lähiajaloost ei tea, lisaks olid ka juunis meie (inim)kaotused ses omamoodi sõjas viimase üheteistkümne aasta suurimad ja on juba võrreldavad päris reaalse sõja omadega Lähis-Idas. Sealse, ütleme siis, pärissõja kulgu ja järkjärgulist paisumist jälgime hinge kinni pidades igapäevastes tele-, raadio- või netiuudistes, ajalehtedest rääkimata. Samas kui siin statistilise suhtarvu võrdluses ehk rängemgi ja suuremate kaotustega toimuv ei tekita vist veel piisavat ohutunnet. Ennekõike ja kõigepealt meis endis kui liiklejates. Olukord on juba väljakannatamatu ja seda tuleb otsustavalt muuta.
Milles siis asi ja miks olukord nii hull on? On`s tegemist ainult meile, eestlastele, mingil kummalisel moel omase rahvusliku enesetapu, lämmatava palavuse tagajärgede, autode rohkuse või olematu liikluskultuuriga. Kindlasti on ses hulluses kõike seda omajagu ja nii saadudki kokku mõrvarlik kokteil.
Midagi tuleb teha, nüüd ja otsekohe, et lõppeksid mõttetud tapatalgud teedel. See on sõda, kus pole võitjaid, on ainult kaotajad. Mõtlemisainet peaks jätkuma ? nii liiklejaile, keda on valdav enamus, kui ka ametnikele, kellele lahenduste leidmine tööks.
