Paari päeva eest kadus Jõgevamaal mitmeks tunniks internetiühendus. Ja päris paljude inimeste, koguni tervete asutuste jaoks algas peaaegu paanika. Ei saanud enam saata tähtsaid elektronkirju, ei saanud kasutada pangateenuseid, ei saanud sularaha automaadist kätte, ei saanud poest süüagi osta, sest raha oli kaardil ja kaardilugeja ei töötanud.
Sama juhtub ka siis, kui kaob elekter. Oleme nii üdini sõltuvad sellistest tehisvidinatest, ei oska enam ilma nendeta varsti midagi peale hakata. Ilma elektrita jääme me nälja ja külma kätte, need, kel kodus oma pumbajaam, saavad elektri lahkudes tualetis tõmmata veel viimast korda vett ja seejärel on neil kraanidki kuivad.
Loomulikult pole ehitustööde käigus internetikaabli lõhkumine lausa igapäevane asi ja ka looduskatastroofe, mis võiksid elektri pikemaks ajaks minema viia, ei tule meie kliimas kuigi sageli ette, kuid pisut enam inimlikku iseseisvust ja vähem totaalset sõltuvust masinatest võiks meil siiski olla.
Mis juhtuks siis, kui nett tõesti kaoks? Kas mitte liiga palju meile, inimkonnale, üliolulisi andmeid ja vajalikku infot pole liiga kergekäeliselt käest ära antud? Usaldatud tont teab kuhu, mingisugusesse müstilisse võrku. Me ei treeni enam oma mälu ega mõtlemisevõimet, sest oleme harjunud, et piisab vaid sõna otsingusse kirjutada ning nupule vajutada ja masin mõtleb meie eest.
Uskumatu, aga kindlasti on veel olemas selliseid inimesi, kes kirjutavad mõnikord käsitsi kirju ja saadavad neid teele margistatud ümbrikus. On neidki, kellele meeldib küünlavalgus ja kes eelistavad mikrouunile ja elektripliidile vana puupliiti, mis ei jäta toidule juurde triikraua maitset.
Ei maksa olla nii abitud. Tegelikult on päris tore, kui nett ja ka elekter mõneks ajaks kaob, sest siis jääb inimestel ehk mahti ka üksteisele silma vaadata.
