Tänases Vooremaas on lugu põltsamaalasest Salme Kuzminast, keda on Siberisse saadetud kahel korral. Esimene minek oli 10-aastase tüdrukuna koos vanematega 14. juunil 1941, kust tal kuue aasta pärast õnnestus Eestisse tagasi tulla. Kolme aasta möödudes tuli aga uus Siberisse-sõit läbi sunnitud vahepeatuste mitmes vangilaagris. Neljapäevase suurküüditamise aastapäevaga Salmel otsest seost ei ole. Niipalju vahest siiski, et kohver oli tal äraviimise hirmus igaks juhuks 1949. aasta märtsis pakitud küll. Ligemale aasta pärast tuldi aga ikkagi järele.
Eestimaal ei leidugi suguvõsa ega perekonda, keda küüditamised puudutanud ei oleks. Neist hirmsatest aegadest kõnelevad praegugi tummalt mälestusmärgid üle Eestimaa. Justkui oleksid nad nüüd võtnud enda kanda osa sellest alateadlikust hirmust, mis Siberist pärast kannatusi tagasi tulnutel aastakümnete jooksul enese sees hoida tuli.
Mõned ei jõudnudki tagasi, paljude elud paiskas äraviimine lõplikult segi, mitmed unistused jäid igaveseks täitumata. Paljud kodud jäid tühjaks ning hoolega hoitud järjepidevus muutus olematuks mõneski peres.
Võõrvõim ei teadnud kedagi vaenlaseks tembeldada. Ikka omad olid teejuhid ja pealekaebajad. Nii võis rahvuskaaslase ärasaatmise põhjuseks saada lihtlabane kadedus, et teine oli edukam, targem, ilusam või töökam. Omaaegsest Voore vallast viidi Siberisse iga kaheksas kohalik elanik.
Mõlema küüditamisega viidi ära ennekõike just edukamad ja ärksamad ning ettevõtlikumad. Ärasaatjad ei osanud arvata, et võõral maalgi võib visa eestlane osutuda töökaks, leidlikuks ning vastupidavaks. Saatust trotsides suutsid paljud just nende omaduste toel iseennast, oma lähedasi ning saatusekaaslasigi säästa ja päästa.
Mida aasta edasi, seda vähemaks jääb neid, kes Siberi-päevi ise mäletavad. Seepärast peakski sellest rohkem kõnelema. Hoiatuseks.
