Lõppenud aastast mäletame ilmselt kõik, kui järjekordse heategevusürituse läbiviijad raporteerisid miljonitest kroonidest, mis ühe või teise asja ostmiseks kogutud. Enamasti oli tegemist haiglatele vajaliku varustuse soetamisega. Eestimaalaste tervise nimel natuke raha annetada tundub ülla ja täiesti mõistliku teona. Aga asjal on ka teine külg.
Riigieelarves on tervishoiu rea peal vägagi kopsakas summa. Kust see raha on sinna tulnud? Eks ikka maksumaksja taskust, kust riigitruud alamad seda pidevalt üleüldise ja isikliku heaolu hüvanguks riigile eraldavad. Nüüd on juba riigi kohus maksudest laekuvat summat mõistlikult jaotada. Kui mõnes tervishoiu valdkonnas napib raha ning lisa tuleb otsida elanikkonna säästudest, on Haigekassa eelarve planeerimisel midagi valesti tehtud.
Õiglustunne ütleb, et heategevuse korras haiglatele muretsetud sisseseadega tuleb elanikkonnale teenuseid osutada tasuta. Muidugi kaasnevad taolise aparatuuri kasutamisega ka igasugused kulutused, mis pole otseselt seadme ostuga seotud. Kulutusi tuleb teha personali palkadele, seadmete hooldamisele, küttele, elektrile jne. Jäägu see nüüd juba iga haigla südametunnistusele, kas ja kui palju ning mille eest nad tasuta saadud aparatuuri kasutamise eest Haigekassalt raha sisse kasseerivad.
Vooremaa arvab, et heategevus jäägu ikkagi selleks, et aidata neid, kes ise endaga enam kuidagi hakkama ei saa. Abi vajab näiteks mõni raske haige, kelle tervise eest seesama Haigekassa hoolitseda ei taha. Meenutame kas või ühte meie seast lahkunud vähihaiget, kelle ravimikulusid Haigekassa kompenseerimast keeldus. Aidata võiks ka lihtsalt mitmetel põhjustel majanduslikult väljapääsmatusse olukorda sattunud inimest.
Heategevuse käsi peab ikkagi ulatuma sinna, kuhu riigi abi pahatihti ei ulatu ja alati ei peagi ulatuma. Peame siis enne aru, kui oma kukru suu avame ja kellelegi raha eraldama hakkame. Tasuks enne mõelda, kellele raha annetada. Ehk on kuskil keegi, kes vajab teie abi oluliselt rohkem kui see esimene küsija.