Nii väikest rukkipinda, nagu eelmisel aastal külvati, pole Eestimaal võib olla 300-400 aastat olnud. Rukist oli mullu ainult 9000-10 000 hektaril.
Ennesõjaaegses Eesti Vabariigis moodustas poole teraviljast rukis, mida oli 140 000-150 000 hektarit. Nõukogude ajal kasvatati rukist 70 000- 100 000 hektaril, vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist aga 60 000 hektaril.
1994. aastast me oma rahvast enam oma rukkiga ära ei toida. Et Eestimaad ära toita, on leiva tegemiseks vaja ligi 45000 tonni rukist. Selleks peaks see teravili kasvama 20 000-25 000 hektaril, sest me sööme aastas leiba 40 000 tonni ringis.
Jõgeva Sordiaretuse Instituudil on piisavalt rukki supereliitseemet, et paari-kolme aastaga viia tarberukki kasvatamise tase nii kõrgele, et Eestis kasvatataks piisavalt oma toiduvilja. Jõgeval on olemas kõik Eestis registreeritud rukkisordid nagu Vambo, Elvi, Tulvi ja Sangaste. Nende kvaliteet vastab ka nõuetele
Kindlasti kulub veel 4-5 aastat rukki külvipinna suurendamiseks, sest inimestele tuleb rukkikasvatamise usk tagasi anda. Ja muuta ka toetuste süsteemi.
Talunikule on sellest vähe, kui öeldakse, et rukkikasvatamine on majanduslikult tasuv. Keegi ei tea, mida tulevik toob, sest meil räägitakse kõike tagantjärele. Näiteks hektaritoetuse suurus öeldakse igal aastal välja alles pärast rukkikülvi, kui oras on juba talve üle elanud. Toetuse suuruse võiks aasta ette öelda, siis teaksid rukkikasvatajad midagi planeerida Praeguse toetuste väljamaksmise süsteemi juures ei saagi talupidaja finantsplaane koostada.
