Küllap on paljudel kolmekümnestel ja vanematel inimestel meeles, kui olulist rolli mängisid nende koolilapseelus kooliaiad. Igal suvel tuli teha aiatööpäevi: rohida peenraid, kõblata-rehitseda kõnniteid, korjata talvise kisselli tarvis tikreid (valus oli ja kindaid polnud!). Ja mida kõike veel.
Ka peeti loomulikuks ja auasjaks, et koolimaja eest ei puuduks lillepeenrad ja ilupõõsad ? ikka vastavalt botaanikaõpetaja maitsele, kelle ülesannete hulka tavaliselt ka kooliümbruse ja -aia hooldamine kuulus.
Ja siis tulid mingi hetkel uued ajad. Kes nüüd täpselt mäletab, kust tekkis mõte, et kooliaed polegi vajalik, koolimaja ümbrus on kõige hügieenilisem asfaldiga kaetult ja õpilaste ülesanne on vaid umbses klassiruumis tarkust taga ajada. Meil nii moes olevad kampaaniad viisid mõne koolijuhi isegi sellisesse meeltesegadusse, et haridusetempli eest juuriti välja elusaid puid ? et vaade hoonele parem oleks?
Õnneks on need ajad nüüd taas möödas, loodame, et igaveseks. Järjest enam koole rajab endale õue mõnusa paiga, kus mõistliku ilmaga ka koolitunde läbi viia võiks, korraldatakse konkursse kaunimate kooliümbruste väljaselgitamiseks, pisitasa lähevad jälle moodi ka kooliaiad. Sest tahame me või ei, inimeselaps kasvab ja areneb paremini ikka kaunis ja looduslähedases keskkonnas, kivi ja asfalt pole need, mis südame soojaks teevad.
Meie maakonnas hiljuti lõppenud konkursi “Roheline kool” võitis Anna Haava nimeline Pala Kool, kes kauni ümbrusega juba aastaid silma paistnud. Rõõmu teeb see, et hea eeskuju on nakkav: tasapisi üritavad oma aedade-õuedega Palale järele jõuda ka teised haridusetemplid.
