Demokraatia üheks mõõdupuuks on see, kas inimesed julgevad avalikult välja öelda, mida nad tegelikult mõtlevad. Koos sotsiaalse tundlikkuse üldise kahanemisega on kiire arengutempo soodustanud ka silmakirjatsemist, muutes selle kohati lausa elunormiks.
Kunagi riputasid filoloogiatudengid mingite nõukogude pühade puhul Tartus Pälsoni ühikas välja loosungi ?Elagu tõeline demokraatia!?. Tollased võimurid läksid muidugi ärevusse ning see koristati kärmelt ära.
Sõnadele polnud nagu midagi ette heita, aga asja sisu mõtestati lahti hoopis erinevalt. Ja tõepoolest ? erinev, lausa vastandlik see oligi. Paraku on selles osas need käärid erinevate arusaamade vahel vaatamata viieteistaastasele demokraatia-kogemusele alles.
Harjumatu eluvõitlus on viinud Eestis sotsiaalse tundlikkuse juba ohtlikult madalale tasemele. Kui ise üsna piiri peal hakkama saadakse, pole mingit soovi teiste eest pead tulle toppida. Hädasolijast vaadatakse liiga tihti häguse pilguga lihtsalt mööda. Isegi siis, kui tegelikult oleks kasu endalegi silmnähtav. Läänes toimivatele solidaarsuse põhimõtetele püütakse meil kiiresti mingi sotsialistlik silt külge kleepida.
Nii on omamoodi paradoksina hakanud kiire areng soodustama ka silmakirjatsemist. Üks asi on eraettevõtlus, kus reegel ?omanikule vastu ei hauguta? on palgatöölistele edukalt pähe taotud. Paraku pole paljud meie omanikud endale sellega kaasnevat vastutust teadvustanud ning käituvadki nagu mõisnikud moonakatega. Nii ulatuvad sellest tuleneva psüühilise pinge tagajärjed jälle omakorda riigi tasandile, mis siis kõiges süüdi leitakse olevat.
Me lihtsalt ei tohi taas harjuda silmakirjatsema ja sisuliselt oma kätega loodut selja taga kiruma. Vaatamata erinevatele arusaamadele sellest tüütult paratamatust demokraatiast. Kui me ei ütle, mida mõtleme, pole ju võimalik teha, mida tahame.
