Rääkimata sellest, et paljud inimesed puhkavad tööd tehes ja kasutavad oma ausalt välja teenitud puhkuseaega näiteks selleks, et teha koduseid remonditöid või nautida kas koduaias või suvilas käte mullaseks tegemist, tunneb suur osa inimesi rõõmu ka suvisest enesetäiendamisest. Suvel õpitakse kõike: keele- ja kunstilaagritest idamaade tarkusteni, praktilistest töödest abstraktsioonide ja intuitiivse mõtlemiseni välja.
Jõgevamaal on suvise õpitegevuse poolest kõige virgemad ja vilkamad tegijad Põltsamaal. Praegu kestev keelpillimängijate ja kitarristide suvekool pole selles linnas ju mitte ainuke omataoline, sest alles äsja täiendasid sealsamas oma oskusi ka puhkpillimängijad.
Keelpillimängu traditsiooni alal- ja elushoidmine on Eestis eriti tänuväärne ettevõtmine, sest ühendab see meid ju eelnevate põlvkondadega ja juhatab tagasi traditsioonide juurde, õpetab märkamatult peale pillimängu ka iseennast ja lähiümbrust ajateljel pisut kaugemale nägema.
Tänapäeva muusikaõpetajad peavad olema küll vähemalt sama tugevad isiksused, kui on olnud nende eelkäijad aastakümnete ja -sadade tagant. Praeguse arvutipõlvkonna saamine ekraani eest elusa pilli taha tundub olevat tõeline kunsttükk omaette ja seetõttu väärib selliste suvekoolide korraldamine Vooremaa arvates eraldi kiidusõnu.
Suvest on aga uute muljete ja värske jõu kogumise kõrval saanud ka õppimise aeg. Lõpetuseks võib arvata, et kuigi kõikidest inimestest, kes kunagi mõnda pilli mängima on õppinud ja suvekoolides käinud, ei saa suuri interpreete, oskavad nemad kindlasti kõik vähemalt ennast kontsertidel publikuna väärikalt üleval pidada. Õpetavad kindlasti ka oma lastele ja lastelastele, kuidas kunsti vastu võtta ja annavad põlvest põlve edasi näiteks niisugust elementaarset vanarahvatarkust tarkust, et kontserdisaali, teatrisse ja kirikusse minnes tuleb nägu ja käed puhtaks pesta ning mobla välja lülitada.
Loodetavasti jätkub meie kõikidesse muusikakoolidesse õpilasi ka edaspidi ja loodetavasti hakkab laenav, ehitav ja võlgu elav Eesti ühiskond aja möödudes lõpuks ka vaimse töö tegijaid järjest enam hindama ning nende tehtut väärtustama.
