Vabariigi valitsus peaks täna vastu võtma otsuse, mis pakub taas veidi leevendust Eesti pensionäride reeglina üsna kõhnukesele rahakotile. Kui palju, sõltub juba iga konkreetse inimese olukorrast.
Valitsuse otsuse põhjal tõuseb keskmine pension alates 1. aprillist 393 krooni võrra. See tähendab, et alates aprillist peaks meil keskmine pension olema 3136 krooni. Veel aasta algul prognoosis sotsiaalministeerium uueks keskmiseks penioniks 3008 krooni, ent suudetakse rohkem. Pensionitõusule on kaasa aidanud sotsiaalmaksu hea laekumine.
Lisaks sellele võttis Riigikogu eile 68 poolthäälega vastu seaduseelnõu, mille kohaselt arvatakse okupatsioonirezhiimide poolt represseeritud isiku represseerimise aeg sooduskorras Eestis omandatud pensionistaazhi hulka, kui isik võeti vahi alla, saadeti kinnipidamiskohta või asumisele Eestist.
Kahtlemata on pensionitõus hea märk, mis kannab ühelt poolt selget sõnumit riigi majanduskasvust, teiselt poolt näitab, et ühiskond on hakanud eakate inimeste kunagist tööpanust rohkem väärtustama. Olulised on mõlemad.
Siiski ei tasu seda sammu edasi pidada ainult praeguse valitsuse eriliseks teeneks. Pensionitõus saab võimalikuks ka tänu kõikide eelmiste valitsuste jõupingutustele, kes on osanud riiki kursil hoida ning majandusarengut soodustada.
Kindlasti vääriksid ja vajaksid pensionärid veel suuremat toetust, kuna hinnad on samuti tõusnud. Aga riik vajab raha ka muuks ning valikud on nagu alati rasked. Sotsiaalkaitsega pole meil veel kaugeltki kõik korras ning selle süsteemi lappimine nõuab miljardite kõrval samuti seniste suhtumiste muutumist.
Eelkõige tähendab see arusaama, et riigi edukuse kõige olulisemaks mõõdupuuks pole mitte niivõrd koht majanduskasvu edetabelites või statilstilised näitajad, vaid see, kuidas keskmine kodanik end selles riigis tunneb. Nii materiaalselt kui vaimselt. Siin otsustagu juba igaüks ise enda eest. Rõõmustavate sõnumite ritta kuulub pensionitõus kohe kindlasti.
