Sellel nädalal räägiti õpetajatest rohkem kui tavaliselt. Üleeile oli õpetajate päev. Täna aga austatakse Tallinnas haridusministri vastuvõtuga kolmekümmet hinnatumat õpetajat üle Eesti ning tehakse teatavaks, kes nende seast on tänavu parimatest parim – Aasta Õpetaja 2006.
Kui mõtlema hakata, on igal õpetajal oluline osa ääretult paljude inimeste elus nüüd ja tulevikuski. Vaevalt aga õpetajatest keegi sellele oma igapäevatööd tehes mõtleb. Vaid tähtpäevade puhul või koolide vilistlaste kokkutulekutel, kui õpetaja kohtub oma kunagiste õpilastega, on tal vahest põhjust oma tööd erilise pilguga hinnata.
Õpetajas eeldatakse ju enamasti näha eeskuju, väsimatust, positiivsust. Kui see pisutki teisiti on, kõneldakse sellest kindlasti hoopis rohkem ja valjemini kui teiste ametite puhul, sest õpetaja on alati nähtav, tema peab olema innustaja ja suunaja. Ta nagu ei tohikski väsida, tüdida ega mures olla. Aga nagu meil kõigil, on õpetajalgi oma elu rõõmude ja muredega, argi- ja pidupäevadega. Et olla see, kellena lapsed teda näha tahavad, tuleb vahel leida endas jõudu olla endast ja saatusestki üle.
Täiskasvanuks saades jäävad õpilastele õpetajast kõige enam meelde ehk just tema inimlikud omadused, üle kõige hinnatakse ilmselt seda, mida pole saadud otseselt raamatutest, vaid õpetaja isiklikul vahendamisel. Nii kinnistuvad tulevase inimese arusaamad, põhimõtted ja tõekspidamised. Seega ? õpetaja amet ja tema vastutus on suurem, kui me tegelikult arvame.
Õpetajad pole aga vaid tavalistes üldhariduskoolides. On ju veel huvikoolid, ametikoolid, erikoolid jne. Kui arvestada ka koolitusi, kursusi ja muid õppimisvõimalusi, laieneb õpetajate ring veelgi. Õppidagi pole hilja kellelgi ega kunagi. Selle tõestusena ongi Eestimaal üheksandat korda järjest algamas täiskasvanud õppija nädal.
