Juuni algul juhtus Jõgeval traagiline õnnetus: tsemendipunkrit puhastanud 22-aastane töömees mattus tsemendi alla ja hukkus. Paari meetri paksuse ja kaks tonni kaaluva pulbri sisse jäänud mehe väljasaamiseks lõigati mahuti seina küll ketaslõikuriga suurem ava, kuid kui päästjad mehe välja tõid, ei saanud kohalolnud kiirabi teda enam aidata ? töömees oli surnud.
Hukkunul olid kaelas tolmumask ja kaitseprillid, platvormil lebasid tema kaitsevöö, labidad ja muud töövahendid. Õnnetuse asjaolude selgitamiseks on alustatud kriminaaluurimist.
Tööline ei kasutanud talle välja antud kaitsevööd, selle kinnitamisel ja õigel kasutamisel oleks ehk õnnetus juhtumata jäänud.
Miks me oleme oma elu suhtes nii hoolimatud? Enesekindlusest? Et minuga nagunii midagi ei juhtu? Paraku võib see ükskõiksus saatuslikuks saada.
Eestis juhtub aastas umbes 10 tööõnnetust kalendripäeva kohta, mis teeb aastas kokku 3500-3700 õnnetust. Seevastu on töösurmade arv üleüldise vägivallasurmade arvuga (ca 2500) võrreldes küllalt madal ning jääb umbes 30 piirimaile. Need on ikkagi hirmuäratavad numbrid.
Asjatundjad ütlevad, et tööõnnetuste arv on aastate lõikes kasvanud kümnendiku võrra, mis on tingitud tööhõive suurenemisest ja töötempo kasvamisest. Samuti on paljud oskustöölised läinud raha teenima välismaale ja firmad on sunnitud palkama endale kogenematuid noortöölisi, kes tihtipeale on tormakad, ettevaatamatud, kogenematud ja ettearvamatud.
Nii tööl kui kodus midagi tegema hakates võiks siiski kõigepealt mõelda ohutusele. Nii enda kui ka teiste.
