Sõites Eestis ringi just väiksemates paikades, võib kohata palju niisuguseid maateid, millel pole mingit nime. Sageli seletatakse takso või mõne muu sõiduki juhile, et sõita tuleb selle ja selle metsatukani, siis vasakule ja üle silla, paremalt kolmanda põõsani jne. Eriti pimedas võib niimoodi otsides asi päris keeruliseks minna. Tegelikult on nendel teedel küll omad nimed olemas või on vähemalt kunagi olnud, kuid neid lihtsalt pole senini tahetud või jõutud ära sildistada.
Kui omainimestele tundub kõik sageli niigi selge olevat, siis kaugemalt tulnule võib sellistes tingimustes koha otsimine päris raskeks ja ebameeldivaks osutuda. Eriti hull on, kui juhtub mõni õnnetus ja päästjad õige tee leidmisel ära eksivad ning mitu väärtuslikku minutit mõttetult tiirutades ära kaotavad.
Iseenesest on ju tore, et Lõuna-Eesti Päästekeskuse direktor Margo Klaos omavalitsustele ettepaneku tegi ühiselt linnu ja valdu külastada. Igasugune koostöö on alati teretulnud, miks mitte ka Lõuna-Eesti päästekeskuse ja vastavate omavalitsuste oma, kuid see, kas uute delegatsioonide moodustamine ka praktilist kasu toob on iseasi.
Kvaliteetsete teeviitade ja tänavasiltide paigaldamine ja selle eest vastutamine, et tõepoolest kõik teed ikka oleksid viitade ja siltidega varustatud ning igale poole oleks selgituse järgi võimalik kiiresti ja ära eksimata appi pääseda, peaks ikka omavalitsuste töö olema.
Mida väiksem on omavalitsus, seda väiksemad on tema mured, ja mida suurem on omavalitsus, seda enam on vaja küsimusi kooskõlastada ja koordineerida, et üldpilt nii esteetiline kui funktsionaalne oleks. Linnas ei saa iga peremees oma maja külge riputada päris kõike, mis talle pähe tuleb, maal võib aga igaüks oma taluväravasse panna millise sildi tahab ? kui muidugi keelatud sümboolika maha arvata.
Mida aga mõtleb Margo Klaos kohanimede kasutamisel tekkida võivaks kahtepidi mõistmiseks, ei saa Vooremaa aru. Ega ometi taheta tervet lõuna piirkonda ära ühtlustada, et kui Tartus juba mingi nimega tänav on, siis teistes linnades tuleks sama nimega tänavatele uued nimed panna?
Operatiivauto koos meeskonnaga peaks õnnetuspaika jõudma võimalikult kiiresti ja olenemata sellest, millises linnas telefonioperaator kõne vastu võtab. Igal paigal on omad erinevused ja need tuleb lihtsalt üles lugeda ja kirja panna. Oluline on, et päästetöötajaid ikka piisaks ega juhtuks nii, nagu hiljuti Viljandis, et linna peatänaval peksis mees pool tundi naist ja politsei ei tulnudki.
Kui lähtuda vanasõnast, on ikka parem karta kui kahetseda. Kõige parem on, kui mingit kriisiolukorda ei tulegi ja kedagi pole vaja appi kutsuda. Igaks juhuks aga olgem siis edaspidi senisest rohkem nähtavad, et meid vajadusel leitaks ning veest, tulest või tuulest ära päästetaks.
