Küllap on poeskäijad tähele pannud, et niipea, kui jõuluvanad, päkapikud ja muud talviste pühade sümbolid kaupluste maiustusteriiuleilt tagasi tõmbuvad, võtavad kommikarbid ja küpsisekotid, ?okolaadid ja küünlad südame kuju või “riietuvad” sellise pildiga pakendisse. Loomulikult ? tulemas on ju valentini- ehk sõbrapäev, millest meil paarikümne aasta eest undki ei nähtud, tähistamisest rääkimata.
Kui ka see uus tähtpäev mõnele mõttetu tundub ja ta ilmaski selle “südamlikkuse” ohvriks ei lange, on sellel ometi mõte, üsna sügav isegi.
Küllap on elu kõikidele vähemalt kord näidanud ja näitab loodetavasti sageli veel, et kõnekäänd “Ärgu olgu sul sada rubla, vaid olgu sada sõpra” vägagi tabavaks osutub, käibel oleva raha nimest hoolimata. Ja kui poes roosasid ja punaseid südameid vaadates kasvõi ükski sõber meenub, kellele tükil ajal helistanud ega kirjutanud pole, siis tekib ehk soov seda teha. Ja mitte ainult täna, kui enamik kaaskodanikke lillede ja koogikarpidega ringi sebib, vaid ka mõnel teisel päeval ja üsna sageli. Tahame ju ka ise, et me sõpradele, ka kaugel elavatele, ikka meelde tuleksime, kasvõi umbes nii, et “? kurat teab, mismoodi tal seal läheb,” nagu laulab Jaan Tätte.
14. veebruar 2008.a
