Paljud Eesti inimesed elavad väikelinnades ja maal mitte sellepärast, et neil pole õnnestunud Tallinna või Tartusse pääseda, vaid nad lihtsalt ei taha seda. Nad väärtustavad oma kodupaika ja ihkavad rahu ning suuremat privaatsust.
Moodne tehnika toob maakoju ka paljud linnamugavused. Isegi kui selline elu on siis pisut kallim kui linnas, ollakse nõus selle eest ka rohkem maksma.
Trend senisest enam väärtustada maakodusid ja mitte üle tähtsustada Tallinna levib viimasel ajal ka tänu president Toomas Hendrik Ilvesele. Ilves peab pühi kodus ja käib kodukihelkonna kirikus.
Elades maal või väikelinnades, on võimalik töötada mujal. Eesti on väike ja perekonna toitja võib sõita ka mujale tööle, kui ta teab, et ta pere on kodus kindlalt kaitstud. Elu maal ja väikelinnades on lausa ideaalne kuni selle hetkeni, kui meil läheb tarvis meditsiiniteenust. Kvaliteetset teenust ja operatiivset abi pole aga peale Tallinna ja Tartu mujal enam ammu lootagi.
Maakonnahaiglad on alla käinud ja hädaseisundis patsient ei peagi juurdlema, et mille pärast või kes on süüdi. Tema tahab abi saada. Kohe ja kiiresti.
Vooremaa on täielikult nõus Jõgeva haigla juhataja Peep Põdderiga, et meditsiinis ei suudeta praegu luua turvalist keskkonda ei meditsiinitöötajatele ega patsientidele ja niisugune olukord ei tohi ühes arenenud riigis kesta. Oleme ületanud igasuguse taluvusläve. Eesti vajab äärmiselt kiireid samme, et taastada kogu maad kattev tervishoiuvõrgustik ning väärtustada meie inimesi. Nii neid, kes vajavad abi, kui ka eriti neid, kes seda rasket ja tänuväärset tööd südamega teevad. Me vajame tugevaid maakonnahaiglaid, esmataseme arstiabi peab olema kättesaadav igal pool, sest ainult nii saame ennast tunda turvaliselt ja elada rahulikult oma kodudes.
