Kuigi eestlased on üsna depressiivne rahvas ja see, et me mõnikord ei oska alkoholiga piiri pidada, pole kellelegi mingi uudis, on ikkagi kurb ja hirmutav, et meie noored nii palju joovad.
Ühest küljest on tuline õigus neil, kes väidavad, et inimese aju areneb kõige kauem ja seega kahjustab alkohol, iseäranis kange alkohol oluliselt just alaealiste tervist.
Teisalt on kummaline, et ka noortel inimestel tekib üha enam ja enam vajadus ennast kunstlikult n-ö üles keerata. Tegelikult on mõõdukas kogus alkoholi mõnikord just see, mis vana inimese nooreks teeb. Goethe kirjutaski: “Milleks end kainuses piinata, noorus on joobumus viinata. Kui vana joob, kuni saabub noorus, siis on see imeväärne voorus.”
Mõistagi ei pidanud maailmaklassik silmas ennast lampkastiks joomist, nagu seda ikka ja jälle teevad keskmised eesti mehed.
Kolmandaks peab paika ka ütlus, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud Härjale. Alaealistel pole tingimata tarvis kõiki täiskasvanute asju liiga vara läbi proovida, sest nende enesevalitsemise oskus on oluliselt väiksem ja elukogemus ju peaaegu puudub.
Sageli ei saavutata aga jäiga ärakeelamisega soovitud efekti. Juttude kõrval alkoholi ohtlikkusest oleks oluline ka noortele õpetada, mida, millal, kui palju ja millega koos juua. Igast alaealisest saab kunagi täisealine ja joogikultuur on samuti omandatav nagu iga muugi haridus. Kuigi siider on alkohol, mitte karastusjook, on seda juues kasulik teada, et samal õhtul ei maksa enam teisi marke degusteerida, vaid on tark ühe ja sama joogi juurde pidama jääda.
Ja nagu ütles õpetaja Laur Tootsile, et kui tervet rehkendust ei jõua teha, tehku pool, aga tehku ise, nii võiks näiteks alkoholireklaamide hulgast keelustada vähemalt viinareklaami kui kõige ebaeetilisema. Seda tuimakstegevat jooki ei saa ju kuidagi mõnuga võtta.
Liblele vaidleks aga lausa vastu, sest juua ei tohiks ainult selleks, et purju jääda. Õige naps õigel ajal võib täiskasvanule mõnikord anda näiteks hea tuju või parema une, pisikesest pingelangusest rääkimata.
