Esmaspäev, 28. märts oli Eesti jaoks ajalooline päev. Meie kohal avanes NATO julgeolekuvihmavari.
Viiskümmend viis aastat tagasi asutatud NATO ajaloo suurima laienemise käigus võeti alliansi ridadesse Eesti, Läti, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Kõik seitse vastset liiget on endised idabloki maad, kuuludes kas NSVLi osana või ka kommunistide mõjusfääris olnuna kunagi hoopis ühte teise blokki. Praeguse NATO liikmetest on 40 protsenti endised kommunistlikud riigid.
Ajalugu on meid toonud tagasi demokraatlike riikide perre. Ja kaks kümme aastat tagasi ainult ilusa helesinise unistusena tundunud eesmärki ? saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks ? täituvad. Õigemini on neist üks juba täitunud ja teine kohe-kohe täitumas.
Meie õhuruumis patrullivad esmaspäeva õhtust Belgia hävitajad. See tähendab aga, et peame olema valmis ka ise NATOsse panustama. Meie sõdurid on Iraagis, Afganistanis, Kosovos. Äsja elasime üle väga valusa kaotuse ? üks Iraagis teenivatest Eesti noormeestest hukkus.
NATO on kollektiivne julgeolekuorgan ja see tähendab, et ka meie peame olema valmis NATOsse panustama. Igaühe kindlustunne ja rahu eeldab igaühelt valmisolekut seda kaitsta.
Riskid, milleks NATO loodi, on oluliselt küll kahanenud, kuid asemele on tulnud uued ohud. 2001. aasta 11. september New Yorgis ja tänavune 11. märts Madridis tuletavad meelde, et elame väga ohtlikus maailmas. Julgeolekuohud tulenevad tänapäeval eelkõige globaliseerunud terrorismist.
Sünged okupatsiooniaastad peaksid tähendama, et meie inimesed mäletavad vabaduse tähendust ja väärtust.
Sellepärast peaksid meie inimesed ka väga hästi mõistma, et Euroopa avatuse kaitsmiseks tuleb integreerida ka need jõud, mis seni toimetasid rahulikult oma rahvusriigi piires ? politsei, piirivalve, vastuluure.
