Eestis on palju räägitud sellest, et kuigi me sõnades oleme võrdsed, et võeta naiste pürgimist poliitikasse ikka veel tõsiselt. Sageli alahindavad naispoliitikuid nii nende vastassoost erakonnakaaslased kui ka valijad ja sellest olukorrast ei murra naised toore jõuga iialgi läbi.
Samal ajal, kui ühiskonna tipus otsustavad meie elukorralduse üle peamiselt mehed, on tavaelu jäetud liialt suures ulatuses just naiste kanda. Isegi nendes peredes, kus on isad olemas, käivad nad välismaal tööl ja kodune majapidamine ning vaimne vastutus elu üle jääb naise kanda.
Naine ei saa endale lubada olla depressioonis ja astuda mängust välja. Naise igapäevased kohustused on märkamatud, kuid nende täitmata jätmine ajab ühiskonna tagajalgadele. Sageli räägitakse emadest, kes jätsid lapsed hooletusse. Sellistest isadest pole midagi kuulda. Naistele ei anta nende eksimusi andeks, mehed võivad endale palju rohkem lubada.
Selles olukorras pole oluline kaugeltki mitte see, kui mitu protsenti naisi on Riigikogus, vaid see, et sinna satuksid õiged naised ? need, kes suudavad meie paratamatult meestekeskses poliitikas meestega samu pidada ja samas ka naiselikku mõtet esindada. See nõuab topelt tublidust, sest me oleme olukorras, kus tubli naispoliitik peab olema meespoliitikust mitu korda parem.
Püstitada mingi kvoodinõue oleks suur viga, sest nii upitaks kõik parteid kohe oma nimekirjadesse selliseid naisi, kes ise midagi ei otsusta. See meenutaks aega, mil kangelaslüpsjaid Moskvasse saadeti.
Vooremaa on aga nõus, et naiste arvamust on vaja kuulda võtta ja nende osalemine riigijuhtimise kõrgemal tasemel on tervele ja normaalsele ühiskonnale hädavajalik. Seepärast paneme oma lugejaskonnale südamele: ärge valige kedagi sootunnuste järgi, kuid ärge jätke tarka ja tublit poliitikut valimata sellepärast, et ta on naine.
