“Puhkpillimuusika kuulub eestlase elulaadi juurde niisama kindlalt kui rukkileib,” ütles Torma puhkpilliorkestrite festivali patroon Jüri Kraft tänavust ToPoFi avades. Tõepoolest: puhkpilliorkester tõstab tuju ja lisab pidulikkust meie rõõmsatel sündmustel ning lohutab meelt kurbadel.
Peale kuulajate mõjutab puhkpillimuusika aga ka mängijaid endid. Muusikategemine annab orkestri liikmetele põhjuse koos käia. Ülemöödunud sajandil, mil esimesed laulu- ja pasunakoorid asutati, oli laulu- või pilliharjutusel käimine parim viis end oma küla ja laia maailma uudistega kursis hoidmiseks: raadiot ja telerit, internetist rääkimata, polnud siis ju veel olemas ning ajalehtki ei käinud kaugeltki igas kodus.
Nüüd, mil infot tuleb virtuaalkanaleid pidi koju kätte suisa hoomamatul hulgal, on inimesi hakanud jälle kummitama inimlike kontaktide, eriti tööväliste inimlike kontaktide nappus. Koorilauljaid ja orkestris mängijaid mitte: neil on huvikaaslaste näol olemas mõnus sõprade ring, kellega midagi huvitavat ette võtta ning kellelt vajaduse korral hingetuge saada.
ToPoFi alaline publikulemmik, Tartu Ülikooli puhkpilliorkester Popsid on ses osas heaks näiteks. Pole tarvis kaua selle rohelistes tunkedes ja natuke “kreisi” seltskonna mõjuväljas viibida, et mõista: neil on omavahel paganama hea olla. Ja see koosolemise mõnu kandub edasi nende muusikasse. Popsid kummutavad viie minutiga müüdi sellest, et puhkpillimuusika on ebanoortepärane ja sobib põhiliselt matustele.
Veel kord Jüri Krafti tsiteerides on puhkpillimuusikas natuke jüriöö vaimu ja see viib meid tagasi meie juurte juurde. Jõgevamaa võib uhke olla, et puhkpilliasja aetakse meil edukalt mitmes paigas. Eriti hästi Põtsamaa linnas ja Torma vallas.
