ÜRO on kuulutanud tänase päeva rahvusvaheliseks puuetega inimeste päevaks. Kui me tavaliselt ei märka neid ega kipu nendega arvestama, siis täna loeme lehest, et on olemas selline päev ja sellised inimesed elavad meie hulgas. Ja neid on palju, peaaegu iga kümnes meist.
Igaühel meist on midagi puudu: võimalusi, oskusi, materiaalsetest asjadest rääkimata. Neil, keda nimetame puuetega inimesteks, takistab puudus, mille tekkimises ja/või süvenemises nad ise süüdi pole, elus normaalset iseseisvat toimetulekut. Inimest eristab loomariigist see, et inimene hoolitseb haigete ja vähemvõimekate liigikaaslaste eest.
Tuge ja abi on vaja selleks, et puudega inimene suudaks sotsiaalselt ja tööalaselt aktiivsem olla. Seeläbi laekuks riigile ka rohkem maksuraha, mis oleks kasulik kogu ühiskonnale. Seega pole paljudel juhtudel tegemist n-ö tagastamatu abiga.
Alates 1988. aastast peetakse 1. detsembril ülemaailmset AIDSi vastu võitlemise päeva, et pöörata tähelepanu HIV ja AIDSi epideemia levikut takistavale ennetustööle ning olla solidaarne inimestega, kes on viiruse kandjad või haigestunud AIDSi.
Sel puhul korraldati Mustvees üleeile meeleolukas ja tempokas noorteüritus. Väheusutav, et n-ö nooremad noored ürituse sõnumist praegu selgelt aru said, kuid meelde jäi see loodetavasti ikka.
Eestis on HIV (viirus, mis suurendab inimese vastuvõtlikkust teistele haigustele) leitud 5000 inimesel, arvatavaid nakatumisi võib olla poole rohkem. Nakkuse viimases faasis kujuneb välja AIDS.
Kurbadeks tähtpäevadeks 1. ja 3. detsembrit aga nimetada ei saa. Tõsisteks küll. Inimesed, kellel on puue või HIV, ei vaja haletsemist, neid pole vähimatki põhjust ka põlata. Sotsiaalminister Aab lõpetab eilse puuetega inimeste päeva puhuse pöördumise sõnadega, mis on tegelikult aktuaalsed iga päev: ?Soovin kõikidele Eesti inimestele rohkem tolerantsust ja oskust arvestada iga ühiskonnaliikmega.?