Muinsuskaitseliikumine on Eesti jaoks olnud erakordselt tähtis nii kultuuriliselt kui poliitiliselt. Tänaseks on muinsuskaitse taas oma traditsioonilises rollis kultuuripärandi hoidjana, ent selle tähtsust ei saa me kuidagi teisejärguliseks taandada. Eriti praegusel ehitusbuumi ajal, kus raha nimel reeglitele vilistada püütakse.
Mida siis muinsuskaitseliikumise all tänapäeval mõeldekse? Kõigepealt on see kultuuri järjepidevuse, rahva ajaloomälu ning ajalooliselt kujunenud väärtushinnangute kohase inim- ja kultuurisõbraliku elukeskkonna kaitsmisele suunatud rahva omaalgatuslik tegevus. Selle käigus kaitstakse ja säilitatakse materiaalset kultuuripärandit ning pärimuskultuuri, näiteks kohanimesid, murdeid, tavasid, käsitööoskusi jms., samuti levitatakse muinsusteavet, väärtustatakse minevikupärandit, püütakse kaasata kõiki seda hoidma. Läbi muinsuskaitseliikumise tugevdatakse isamaa-armastust ja kodutunnet.
18. aprillil, rahvusvahelisel muinsuskaitsepäeval, algas muinsuskaitsekuu, mis kestab kuni 18. mail tähistatava rahvusvahelise muuseumipäevani. Esmakordselt tähistasime muinsuskaitsekuud 21 aastat tagasi, 1985. aastal. Sellest sai alguse uus traditsioon eesti muinsuskaitse ajaloos, mis aja jooksul on Eesti kultuurikalendris igati väärika koha leidnud.
Tänavuse muinsuskaitsekuu prioriteetideks on kinnisvaraarendajate poolt ohtu seatud Tallinna linnamüür ja Eesti ajalooliste linnade miljööväärtuslikud piirkonnad ning kalmistukultuur Eestis.
Kalmistud on omamoodi rahva hinge peegel, mis väljendavad suhtumist oma esivanematesse. Küllap kõik me tahaksime, et meie surnuaiad oleksid korras. Aga iseeneset see ju ei sünni.
Püüdkem siis leida mõni kevadpäev ja vanemate ning sugulaste haudadel ära käia. Kui aga kusagil korraldatakse kalmistu korrastamiseks talgud, siis nendel kaasa löömine peaks sel tõtlikul ajastul mõjuma puhastavalt ja kosutavalt ka hingele.
