Jõgevamaal on au olla õige mitme tuntud kirjandusinimese sünnipaigaks. Neist mitme mälestus on sünnipaigas ka vääriliselt jäädvustatud. Palamusel tegutseb Lutsu nime kandev ja paljus tema loomingule pühendatud kihelkonnakoolimuuseum, Jõgeval Betti Alveri Muuseum, Assikvere seltsimajas on sisse seatud Anna Haava tuba. Nüüd saab Eeva Niinivaara sünnikoht Siimusti, kus juba on tema mälestuskivi ja temanimeline park, rikkamaks Niinivaara toa võrra.
Enamasti saavad sedasorti muuseumid ja toad reaalsuseks tänu ühe või mitme oma ettevõtmise õigsuses veendunud kultuurihuvilise inimese jäärapäisusele. Kus veeretatakse nende teele suuremaid, kus väiksemaid takistusi, kus käivad nad ametnikele või kellelegi teisele vähem, kus rohkem närvidele, aga lihtsalt pole sellised ettevõtmised kunagi teoks saanud. Seda suuremat austust need jäärapäised eestvedajad väärivad. Nad ei aja ju oma isiklikku asja (kuigi alati leidub keegi, kes süüdistab neid selles, et nad tuntud kultuuritegelase najal ennast esile upitavad!), vaid meie ühist Eesti asja.
Kui muuseum või tuba valmis, tuleb see mõistagi täita väärilise sisuga. Et Eeva Niinivaara tuba Siimusti raamatukogus jääb ?surnud? asjaks iseeneses, seda ei maksa küll karta. Eesti-Soome kultuurisilla ehitajale pühendatud sündmused on Siimusti raamatukogu juhataja Tiina Mihhailovi, Jõgeva Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja Helge Maripuu ja teiste töö tulemusena ammu selle paiga kultuurikalendrisse kinnitunud.
Kindlasti leidub ka Jõgeva vallas porisejaid, kes arvavad, et enam kui ühe juba surnud inimese mälestuse jäädvustamisega tuleks tegelda elavaile vajalike asjadega, nagu mõne katuse või teelõigu lappimine jne. Aga ka muuseume ja mälestustubasid tehakse mitte niivõrd surnute, kuivõrd elavate pärast. Neid tehakse selleks, et oleks koht, kus tunnetada, et meid ümbritseb tihe kultuuriniidikeste võrgustik, mis ei lase meie vaimul argielu pisiasjades lahustuda.
29. märts 2008. a
