Põltsamaa muuseum saab peatselt kümneaastaseks. Need kümme aastat on läinud kuidagi märkamatult ning muuseum saanud linnaelu nii loomulikuks ja vajalikuks koostisosaks, et tekib küsimus: kuidas küll varem ilma sellise asutuseta hakkama saadi?
Põltsamaa muuseum pole kaugeltki ainus muuseum, mis viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul Jõgevamaale tekkinud. Neid tegutseb nii siin kui seal, nii omavalitsuste alluvuses kui ka eramuuseumidena. Ent üks omadus on neil ühine: need muuseumid pole sündinud käsu korras, vaid kellegi missioonitundest ja soovist talletada oma kodukoha ajalugu, mis muidu kas hoopis jäädvustamata või hõredalt jäädvustatuks jääks.
Väikemuuseumide varal õpivad lähiümbruse noored oma kodukandi ajalugu tundma, ent ka turistid leiavad atraktiivsed väikemuuseumid iga aastaga üha paremini üles. Muuseumitöötaja ei võta teist muuseumi, muuseas, kunagi konkurendina, vaid teeb naabrile suurima heameelega reklaami. Ning teab, et teine osutab samasuguseid teeneid tallegi.
Väikemuuseumide töötajad on tavaliselt kultuuriinimesed või pedagoogid, kel rahamaailmas tegutsemise soont napilt. Aga muuseumi hea käekäigu nimel on nad õppinud ka uuema aja viisil raha-asju ajama: projekte kirjutama jne. Omaenda isiklikku aega investeerivad nad muuseumi arendamisse ja enesetäiendamisse niikuinii.
Märgakem siis seda head ja ilusat tööd, mida väikemuuseumide töötajad meie kõigi heaks teevad. Nii saab meie kultuurilugu rikkamaks ja meie endi silmaring avaramaks.
